hiir hüppab ja kass kargab

põgusalt uru unedest nüüdisajal

2012-02-06T00:10:00.002+02:00

ei-ei, kõik on suurepärane. alates sellest, kui ma millalgi mullu kevadel sain aru, et ta lihtsalt ei tahagi magama jääda, mitte ühelgi pakutaval viisil, siis sundisin. jäi. tollest päevast peale uinub omal käel pärast teatavaid, mitte kuigi jäike rituaale. rituaalid on 10 kuu jooksul pisut arenenud, vahel tuleb uinuda mõne vanaema pool, vahel pole meid käbiga ligi - seda võib juhtuda nii meie kodus kui mõne vanaema juures - ja kõik toimib. päeval põhimõtteliselt samamoodi.

ööd on sellised, kuidas juhtub. arvestades, et tegu on siiski loodusliku arengu poolest imemisealise lapsega, siis eeldab ta alateadvus, et ta pole üksi. niisiis hõigub ta vahel ikka öösiti, lootes, et vastab miski muu kui kaja. vahel kaob lutt ära ja käbi siis peab seda või neid voodi alt otsima. vahel ta lihtsalt ohib. vahel on nohu ka ega lase magada. aga no normaalne allakahese uni, ma usun. sellised ei oskavatki veel nii magada nagu täiskasvanud, ikka tahavad vahel pai ka. tead, isegi tahaks vahel pai ka!

oma tuppa või isegi võreta voodisse ma teda kolima ei kipu. kõik toimib, kus meil kiiret.

need tema uinumised on muidugi ka erinevad. mõnipäev jääb kohe nigu kott. ja mõnipäev trambib ringi, laulab, mängib karuga, loobib lutid minema, sõidab voodiga (jah, ta on leiutanud võimaluse mööbeldamiseks, olles ise ohutult puuris), nõuab juua, nõuab kakale, nõuab lutte tagasi jne. eks ma osa neist nõudmistest siis käin ja täidan ära - annan juua ja tagastan lutid, panen jälle lapse pikali ja teki peale ja teen pai. pikapeale siiski alati uinub. ise.

aga vot nüüd on selline mure, mida mul arturiga ei olnud. sest et siis oli meil nii väike magamistuba, et tema voodi kõrval kohe oli meie... madrats. ja kui kass end ka üle puuriserva vinnanuks, pudenenuks ta meie pehmetesse patjadesse. aga nüüd on ruumi laialt käes ja magamistoas on nurgas uru puur, siis natuke tühja maad ja siis meie voodi. ja vot mina kardan, et ta end sealt üle oma puuri ääre võib kangutada. pea ees kõmdi vastu põrmandat. proovisime täna meie voodi tema oma vastu lükata, aga see seadis liiga kõrgeid nõudmisi toas liikumisele (jah, NII palju seda ruumi nüüd kah pole!) ja ka lutte pole võimalik siis öösel voodi alt otsida. ma ei ole talle veel tutvustanud võimalust omal käel voodist ohutult lahkuda selle augu kaudu, mis tekib kahe pulga eemaldamisest. sest et tal võib tekkida oma arvamus, millal on sobiv hetk lahkumiseks, magamistoast oskab ta ka end välja murda ja kohe ukse ees on trepp. tõsi, sellel saab värava kinni panna. aga no põhimõtteliselt ei meeldi mulle, et kui ta minu meelest peaks uinuma, aga tema tahab legodega mängida, siis ta saab voodist minema jalutada.

tea kas peaks meie voodite vahele põrandale lihtsalt patju laduma?

kokapoisid

2012-02-05T14:58:00.003+02:00

noh, urust ikkagi saab vist kokk. arvestades, et ta on kogu oma elu veetnud mu süles, kui ma süüa teen. need paar korda välja arvatud, kui ta soostus veetma kaks minutit põrandale riisi valades ja siis too minut, kui ta ükskord allus mu provokatsioonile "too emmele toast üks auto!" nii et põhimõtteliselt on ta täpselt kursis, kuidas kõik see valmib, mis meie köögi laual serveeritakse. arusaadavalt olen mina tema õppimise ajal õppinud seda kõike valmistama ühe käega. jaa, ma võin vabalt lüüa paar muna parema käega pannile, avada jalaga prügikastikapi ukse, vabaneda prügist ja kordama, pesta-kuivatada seejärel parema käe ja hakkida... ei vot see sibulahakkimise koht on see, kus ma luban ta korraks riisi juurde. hiljem muidugi kahetsen alati. ükskord tuli käbi töölt varem koju. mis saab tavaliselt, kui mees tuleb varem töölt koju? uru loopis parasjagu pennesid riisiga vaheldumisi laua alla, mina olin just lõpetanud põrandal kartulite koorimise ja natuke võis olla ka sibulakoori maha läinud, kui äkitselt kostus köögiukselt segaduses "mis siin toimub???" taevas küll, mis siin ikka toimub, tavaline õhtusöögi valmistamine, sa lihtsalt tulid varem! seks ajaks, kui käbi siseneb, on meil tavaliselt köök puhas ja ise elutoavaibal peremehe ootel. ta ilmselt arvas, et õhtusöök päriselt teebki ennast korras köögis ise, kuni meie elutoavaibal pildiraamatuid vaatame.

aga no igatahes. kui uru saab aru, et ta kartulikoorimisega ei saa hakkama, kohvi parasjagu pole teha ja kuskile soola või kaerahelbeid pole ka vaja lisada, aga kõik sahmivad köögis ringi ja justkui kokkavad pühendunult, nagu juhtus eile, siis asub ta ise asja kallale. piduliku õhtusöögi raames oli lapsele serveeritud klaasike kaljanatukesega ja istutatud sellega turvaliselt tema söögitooli köögilaua taga. ülejäänud andmine käis tema seljataga tööpinnal ja pliidi ümber. kuni ma läksin laualt sinna asetatud puhta kausi järele. peakokk oli käepärastest vahenditest endalegi pidulikumat masti õhtusöögi teinud: kaljatilga valanud suurde kenasse kaussi, lauaservalt konfiskeerinud tüki toorest kartulit ning jõi kalja meetodil "pistan-kartuli-kaljakaussi-ja-siis-luristan-kartuli-küljest-vedeliku-ära.-kordan."

arturist võib ka veel köögis asja saada. seoses viimasel ajal valitsenud üsna telekavaba õhkkonnaga kodus on ta avastanud oma käed. üleeile kooris oma esimese porgandi. eilne tuli juba päris hästi välja. ja ülepäeviti lunib, et millal me jälle seda kus-kusi teeme. ta küll vahel unustab, misse oli, ja pärib kas-kasi järele. soovitasin öelda miks-miks, jääb paremini meelde.

eile tegime ära viimase portsu piparkoogitainast. jupp aega oli köögis rahulik. teised tegid, mis tavaliselt tehakse, ja uru litsus juba vormitud karud autovormiga kõhu pealt pooleks, nii et tekkisid justkui puslekarud. ja kausist kadusid piparkoogid pea sama kiiresti kui tainas laualt pannile. aga et igav ei oleks, tegime veel kaneelirulle ja hamburgerisaiu ka ja arturil oli lõpuks täitsa sassis, mida me nüüd teeme ja milline tainas on mille jaoks ja millist tainast võib süüa.

uru, ütle "öö"!

2012-01-29T10:23:00.001+02:00

ise, ise!

2012-01-27T22:25:00.002+02:00

uru teab täpselt, kes ta on ja mida tahab. seda väljendab selge näpukoputus iseenda rinnale koos nõudliku viipega nõutava poole. olgu ketšupipudel või viipekeelne kallutamine, pilk kohvikannus kinni. just - tavaliselt räägitakse selle ise, ise faasi kohta, kuidas laps nõuab, et saaks ise mõtsi pähe või kingad jalga panna, siis uru niuke värk eriti ei kutsu. tema tahab mulle kohvi teha ja perele kartuleid koorida. jaa, ta seni on piirdunud tooreste kartulite söömisega, kuni mina koorin, täna nõudis nuga. andsin. võttis kartuli ka, sättis end koorekuhja kõrvale mugavalt istuma ja jäi siis juhmilt vahtima, ühes käes kartulit ja teises nuga.

...ning ilma mingi valehäbita teatas: "emme" ja ulatas vahendid mulle.

kõik muu ta teeb siiski ära, anna ainult võimalus.

istub mul köögikapil ja sorteerib ühekäega sibularattaid, kuni mina viilutan, teises käes on terve sibul, kust hammustab nagu õunast. silmad punased peas, pühib vahel pisaraid, aga mugib-sorteerib asjalikult edasi.

kohvipulbri doseerib mulle presskannu ja kallaks ka keeva vee peale, kui jaksaks kannu tõsta ja ma lubaks. piima igatahes kohvile kallab.

nõud paneb masinasse ja sorteerib pärast riiuleisse ka.

kui asi piisavalt põnevaks teha, koristab tube ka. üks hommik algatas artur ja uru läks ideega kaasa, nii et arturi tuba sai kahe väikese mehe peale täiesti korda. mina tegin seni all uhkes üksinduses putru ja oli ikka ilus vaadata küll, kui neid lauda paluma läksin.

artur on meil jah kodune. tundub, et suvesoe on nüüd jäädavalt läinud ja vitamiinivarud koos sellega. jõuluajal oli ta traditsioonilises köhas, aga nüüd on selline vahva kompott, et esimesel õhtul oli nohuke, öösel üks okseke, teisel päeval palavikuke, kolmandal kõik okei ja neljandal silmapõletikuke. homme on viies päev, oleme põnevil. kui terveks saab, toon mingi purgitäie immuunsust kuskilt.

muidu täitis tema päevi ikka alusharidussüsteem. ja see on tal kõikehõlmav. kord kuus käiakse kumus päris kunsti süvitsi uurimas. kui on midagi head linna peal, minnakse kaema, olgu kinos või teatris. lasteaias kohapeal käib ka teater. kaks korda nädalas on karate, kus ta olevat üks ägedamaid. treeneri sõnutsi. lasteaias pannakse vabal ajal rõhku käelisele tegevusele, mistarvis vahendid vedelevad alati käepärast ja keegi alati laua taga asjatab (on ka juhtunud, et minu rühma astudes on kõik poisid laua ümber joonistamas, keel suust väljas, ja tüdrukud panevad tagaplaanil puust autoteed kokku, et saaks normaalselt autodega sõita). meite kass tuleb ülepäeviti koju, näpus väike soditud lipik. see on aardekaart ja sodi selgitatakse kiiresti lahti. kaartidel on olnud kuldmune ja täpsustamata aaret, tuld, maad, õhku ja vett, eestimaad ja venemaad, tuldpurskavaid lohesid ja harilikke vulkaani. need kogunevad kõik arturi isiklikku sahtlisse meie kenas eestiaegses kirjutuslauas.

sinna rändab üldse kõik, mis on tehtud paberist ja tuleb jalust ära panna, alates tühjadest joonistusplokkidest lõpetades kuskilt välja lõigatud pikse piltidega. täna, pea viis kuud pärast sellesinatse sahtli sisseseadmist, ta üritas seda koristada (sest ma eile näitasin talle, et selle saab välja võtta, nii on lihtsam põhja kaevuda), aga hoog rauges ja nii läks kogu varandus tagasi sahtlisse. ega see koristamine jänes olegi, teinepäev jälle tegemist!

nädala eest assisteeris ta mind õhinal ka lapiteki tegemisel. käbi nimelt ajas ükspäev me hoorattaga singeril õli kuumaks ja pere tabas õmbluspalavik. kohe selgus, et kapitalismi lapsena pole kassil aimugi, mida õmblemine tähendab, ta arvas et me teeme niidist riiet. aga ei teinud. esmalt sai artur voodikatte (vastava kanga tõime koju ca aasta eest). siis mina sama kanga jääkidest (mis olidki plaani sisse kirjutatud just sellel eesmärgil) poekoti. kolmandaks tuli juba ambitsioonikas lapitekiplaan, millesse sai mässitud ka tartuvanaema. tollega panime idee paika ja artur aitas mul kahemeetrised ribad siin ükspäev muksukese uneajal kokku sobitada. saime päris ilusa asja, ta tundus kah nagu autorina uhke natukene. siis ma siristasin ribad kokku ja kõik kolm poissi said valminud 4,6 ruutmeetril autodega mängida.

uru kõige selle toimetamise keskel üritab ikka iga päev mõne uue triki õppida. noh, kikivarvul käimise või käte puusa panemise või mõne kehaosa leidmise või ilmeka näo tegemise või õhumusi saatmise või lausa sõna. uusim panus sõnavarasse on täna hilisõhtul minu väidetud ja tema takkakiidetud: "öö!"

murrame läbi!

2012-01-13T23:01:00.003+02:00

uru kõne on neil nädalail läbimas tõelist murrangut.

no käsu peale rääkimine on tal alati selge olnud. "ütle sina ka!" oli käsk ca aasta eest, kui raamatutest lambaid vaatasime. ta siis määgis püüdlikult. ilma käsuta oli täitsa vaid. traditsiooniliselt, heldimusega arturit meenutades, õpetasime tallegi selgeks, et suured loomad ajavad oma asju suure häälega ja väiksed vaikse peene häälega. nii lambad, koerad kui autod. see programm on päris meelelahutuslik tal.

aga kui loomahääled ja mõned üksikud sõnad (emme, enna (vend), abbe (albert)) välja arvata, tuli tema suust veel viimase ajani ainult üksteisest üsna eristamatuid diftonge (kui neidki), siis nüüd!

aga vot nüüd!

aa, ei, nendest ühenditest enne veel korraks. tema ütles ikka käbi kohta ka emme. nagu arturgi omal ajal. kõik on emmed ju. põhimõtteliselt tähendab see sõna sedasama, mida meie teame "kuule!" all. käbi siis ikka üritas lapsele vahet selgitada. "emme on köögis." teatas ta vastuseks, kui uru üritas talle toas sellise pöördumisega midagi näidata. aga vot ükspäev hüppas uru mul kõhu peal (ja ma lubasin ka, sest trenni pole näe jõudnud kuu aega ja tasuta võimalus ju). kargas siis ja puhkas vahepeal. kui uut setti alustas, keelasin ära ja ütlesin, et enne peab ta ütlema "issi". tema vaatas algul kavala näoga ja kui tundus, et see on tõesti hüppamise hind, siis ütles "aüüa" või midagi sellist. ma seepeale lubasin hüpata, sest vähemalt tuli midagi muud kui senikuuldud "emme". sealtmaalt ta ütleski käbi kohta aüüa või midagi sellist. aga kuna tundus olema soodne pinnas ja koostöötahe, pinnisin ikka aeg-ajalt veel. uruhiir ei kohkunud tagasi millegi ees ja tulistas puusalt kõikvõimalikke diftonge. sekka ka mõni "papa" või "gaaga". jaa-jaa, seda keerulist k-tähte hakkas ta nii umbes kuu või pooleteise eest tegema. näiteks kui sinnamaani tegi vares sama häält mis siga, rong ja konn, siis nüüd teeb täiesti eksklusiivselt kaak-kaak. samas oli varese ja kana ("gaa-gaag") helimärgid ainsad, kus see täht esines.

aga vot nüüd! nüüd on nii, et ta tulistab puusalt kõike. mina ütlen "ütle redel" ja tema siis ütleb kuulekalt pärast pisukest mõttepausi... ükskõik mida. sest ta saab aru, et kuidagi keelt sättides saab kõiki neid asju öelda ja tuleb lihtsalt proovida.

eile nõudsin jultunult: "ütle ssssss!"

ütleski!

"ütle issi!"

"aüüa!"

"ütle ssssss!"

"sssss!"

"isssssssi"

"aüüüüüüüa"

"issi! issi! issi!"

"aüüa! aüüa! aüüa!"

lootusetu. kandsime siiski patsile ette, et lootust on. noh nii pikemas perspektiivis.

aga no tuleb. pusle on papa, poiss on pohh (eksole! - toim. märkus), kohvi kohta sain täna isegi mingi kohh'i kätte jne. võibolla ta kaheselt räägibki päriselt mingit artikuleeritud eesti keelele sarnast juttu juba kehakeele ja häälitsuste asemel? millega ta, tuleb tunnistada tõtt ja mitte kunagi lakata imestamast, saab vähemalt praegu räägitud kõik oma jutud. näiteks sellest, kuhu me paigutame täpselt millised külalised istuma, kui nad saabuvad, ja kuidas selleks tuleb mööblit nihutada, et neil mugavam oleks. ja oh oleks te näinud tema näidendit sellest, mida ma teen, kui korra mainisin, et ma sukeldun temaga kohe puslemaailma, kui ma olen 52 silma ära loonud.

ja jah, puslemaailm on endiselt päevakorral. nüüd ta paneb korraga kaht 15-tükilist kokku. jõuluvana tõi. arturi toas on veelgi põnevam ladu, nondega ta küll täielikult ise hakkama ei saa, aga tahtmine on suur ja mälu ka.

ei see uru räägib küll

2012-01-02T13:25:00.003+02:00

ta räägib isegi lausetega, mis on nii peened, et ainult mina saan aru, et see on lause. näiteks istub ta potile ja otsib siis pilguga traditsioonilist lektüüri. leides hüüatab: "ääaa brmm-brmm!" see tähendab siis "ah seal mu tehnikamaailm ongi!" või siis teab ta, et ülemiste pool sõidavad rongid ja keeldub leppimast tõsiasjaga, et kui rong on läinud, siis on ta läinud. omas uruhiirte keeles nõuab ta siis "veel rongi!" mida ma oskan küll järele öelda, kuid kirjatähtedes pole sobivaid vasteid olemas.

ja nii ta räägibki. sedasi kirjatähtedega salvestamatult. sellepärast ma polegi saanud siia sõnastikku koostada. ütleme siis, et ta häälitseb. aga ta häälitseb süstemaatiliselt ja arusaadavalt. vähe on asju, mida ta selgeks ei tee.

artur selles vanuses tegi konkreetset vahet eri sõidukeil: auto oli appa, tsikkel brmm-brmm, roller dznn-dznn ja ralliauto (st tiivaga auto) änn-änn. uru teeb ka vahet: auto on brmm-brmm, kõikvõimalikud rattad änn-änn, lennuk undab kõrgetel toonidel ja rongi hääle on võrde konna ja sea omaga. no müristab kurgupõhjast sedasi.

kõikvõimalikud loomahääled on muidugi selged. kolmes variatsioonis: tavaline, suur eksemplar (hingab sügavalt sisse ja teeb vastavat häälitsust aeglaselt ja bassihäälselt) ja väike eksemplar (piiksatuste või lausa sosinaga).

jama on hoopis sellega, et tal on tekkinud oma arvamus. koos kangekaelsuse ja väljaütlemistega. tulemuseks on kius ja lausa kurjus. arturile virutab autodega vastu pead, kui too ei ole piisavalt huvitav. meid käbiga lööb, samal põhjusel. dresseerida on raske, sest järjepidevuse rikub see viieaastane. kes kah justkui üritab dresseerida, aga ei tea vajalikke nüansse. ei peagi ju teadma, kasvatamine peabki olema suurte, mitte viieste töö. aga ta ikka üritab uru keelata, uru jällegi on ammu selgeks saanud, et arturi keeld ei ole päris keeld. laiendades seda mugavalt siis ka ülejäänud maailma keeldudele. mis põhimõtteliselt tähendab, et ta teeb mis tahab. tahab, virutab, tahab, loobib, tahab, on jube nunnu.

uue aasta valguses

2012-01-02T12:42:00.003+02:00

avaldan siinkohal ka kirjalikku imestust selle üle, kuidas nii kass kui hiir on kõik aastavahetused ära tundnud.

esimesel oli artur kolmekuune. selline üldiselt ju ainult sööb ja magab. nii temagi. tavaliselt jäi ta millalgi üsna kindlal kellaajal õhtul siis pikemaks unne, seda nimetasime ööks. aga vot 31. detsembril ei jäänud. ega ta mingit jama ka korraldanud, lihtsalt aeles ringi, silmad pärani, ja oli ärkvel. eks siis tirisin ta seltskonda ja nii ta tartu-vanaema aknast ka tulevärgi ära nägi. tal küll polnud eriti vahet, sama põnev kui klaasi taga purskuvad tuled olid talle seespool klaasi rippuvad klaaskuulid.

umbes täpselt sama kordus aasta hiljem: tavaline uneaeg oli ikka mitu tundi enne südaööd, aga lapsel polnud uneraasugi, ehkki nii eelmisel kui järgmisel päeval oli kõik tavalist moodi. nii ta siis vahtis südaööl koos teistega õues säraküünlaid lähedalt ja värvilisi pauke kaugelt.

kolmanda oli ta vanaema juures ja olevat aastavahetuse maha maganud.

neljanda veetis palavikupoisiga tartuvanaema juures. kirjed ärkveoleku kohta puuduvad, aga eks ta ikka oli, ma usun.

arturi viies aastavahetus oli meil kodustes tingimustes seoses alamõõdulise uru vajadustega. sellest ööst me siin üks õhtu rääkisime ja ta täitsa mäletab, kuidas lumi ulatus rinnuni ja wing ta lasnamäe tänaval korduvalt hange heitis.

too oli ühtlasi uru esimene. peab ütlema, et algus oli nagu arturi juurvilja-põlves: tavapärane unerutiin ei toiminud, ta lihtsalt rullis ringi ja ei uinunud. tõin siis seltskonda, kus ta pidžaamas edasi rullis. millalgi siiski vajus unne ning kui lasnamäe tänavale hakkasime minema, toppisin ta magavana talvekombesse ja sidusin enda kõhule. magas kõikse aeg, aga noh, uus aasta tuli sellegipoolest.

arturi kuuendal ja uru teisel ehk äsjasel aastavahetusel kordas uru mustrit "mina lihtsalt ei jää veel magama, sest mul pole üüld-see und!" nii lõbustas pidžaamas uru jälle elutuppa kogunenud seltskonda ja pidas vastu kogu õhtu, lisaks teekonna lasnamäe veerele ja ka kodutee kärus. silm küll seisis, aga kinni ei kukkunud enne kui kodus voodis.

arturi vastupidamine pole ilmselt eriline ime. jalutuskäik värskes õhus pani teda küll ajama imelikku juttu väsimusest ja muust sellisest, aga toas sai kooki ja lastešampust, nii et ta kobis magama vist millalgi pärast kahte. nagu ma talle lubanud olen, võib ta sel ööl olla üleval nii kaua kui tahab.

kassi kõnelused

2011-12-29T22:38:00.003+02:00

artur: "aga miks kõikidel inimestel on naba?"

järgneb emalik selgitus nii, nagu asjad on.

ema: "...sellepärast on kõikidel inimestel, kes on oma ema kõhus kasvanud, naba. ja kui sa kunagi peaksid kohtuma inimesega, kellel ei ole naba..."

artur: "... siis ta on ahvist sündinud!"

noh, ma tahtsin tegelikult öelda, et siis ta on robot...

tsirkust ja leiba

2011-12-28T13:11:00.006+02:00

ei meil läheb suurepäraselt!

uru küll ei räägi veel, aga artur selle eest paeaeguloeb.

artur küll ei käi tööl veel, aga uru selle eest

kui nüüd rääkida ära kõik need asjad, millest ma olen plaaninud rääkida, siis tuleb vist alustada kuu algusest, mil urukene, pärast nädalatepikkust tihedat trenni suutis kaks j

alga maast lahti hüpata. mis ühe 20-kuuse pärdiku kohta on päris muljetavaldav saavutus. nüüd käib ja hüppabki lihtsalt. ise muidugi arvab, et võib toolilt alla ka hüpata. seni on ninaluu veel terve.

artur hakkas millalgi määramatul hetkel tasapisi lugema. eks ta suutis asju kokku veerida ikka päris ammu juba, aga ta ei tahtnud. nüüd tahab. ja käib ja veerib. natuke on ärevust ka, et mis ta siis kokku veerib ja järele pärib kõik. ühelt jõulupakilt nime lootes näiteks luges kokku päkakate soovituse "hoia taljet!", enne kui nime leidis. ega jõudnud ära imestada, kui palju veidraid tähti on eesti keeles, näiteks u, millel on siksak peal. siksakiga o ja a leidis ka.

lasteaiast tuleb artur igal nädalal üha uhkemate šedöövritega. kui šedöövreid pole, on huulil mingi uus poplauluke kellakäost või päkapikkudest. kuna talle jäävat asjad rühmas kõige paremini meelde, usaldati talle peaosa rühma jõulunäidendis, kus ta jõuluvanana poodi tuhandet autot, nukku ja karu ostma läks ja müüjad ei jõudnud ära imestada, tuhat karu ju aasta varu! just-just, värsivormis oligi!

pärast jõulupidu voltisime ja kleepisime 29 portsjonit jõulurõõmu teistele lastele ka. või oli see 31? no igatahes nii palju, et nüüd pole enam piimarahagi. a nii nunnud on ju, kuda sa jätad tegemata-saatmata!

aturil, mäluhail, polnud muidugi erilist muret ka koduse pakilunastamisega - kui oli vaja tsirkust teha, kandis ette midagi lasteaias õpitut. eks teised lapsed samamoodi, rühma jõulupeol laulsid lapsed algul kõik koos vahva laulu ja pärast igaks taadile eraldi kahvel.

ülejäänud perel oli kodus raskem, sest meie pole ju lasteaias mingeid numbreid õppinud. uru tegi eakohast tsirkust ja võinuks poole suuremagi kingikuhja välja teenida, kui vaja, aga meie käbiga pidime rohkem vaeva nägema.

rebisime perepaki nimel pojad püramiidi ja käbi tegi luuletuse "käbi, käbi, käbi, käbi, käbi, käbi, luuletus sai läbi!"

jõululaupäev algas traditsiooniliselt: puder varakult sisse, saag pihku ja riigimetsa kuusejahile. käbi keeras sisse kuskile, kust riigimets ise oli internetis soovitanud. kui me kuusega lahkusime, oli raiesmikust saanud kenake parkla viiele autole.

kodus tegid poiskesed piparkooke ja õhtul, kui arturi toas kogu kambaga legodega mängisime, kolistas keegi all. saatsin käbi vaatama, äkki on pätid. artur ronis kaasa ja leidis kuuse alt hoopis kingitusi. transamehed olid varvast lasknud, nii et salmidega polnud enam muret.

hullused

2011-11-28T22:07:00.003+02:00

meie päevi täidavad nüüd pusled. urus on ärganud hullukene, kes võib ikka päris pikalt pildikesi kokku laduda. jõukohased on larseni kuuetükilised a5-d, aga köidavad juba ka suuremad, nii 12-tükilised. kuna nondega ikka ise hakkama ei saa, teen väljakutseid nende väikste larsenitega: panen ta ette kaks-kolm tühja raami ja annan suvalises järjekorras kolme pildi tükke. muret pole, pildid saavad kiirelt kokku.

üks pusle on selline, mis annab tegevust mõlemale lapsele: kass veerib sõna kokku ja ütleb hiirele, too siis otsib vastava pildi ja lükkab tüki paika. mõlema kirg on rahuldatud ja edukogemus kakskümmend neli korda järjest põski õhetama panemas.

advendiaeg sundis muidugi arturi panema oma tuppa elektriküünlad, millega ta vanaema juurest saabus, ja kingakese. seal olevat olnud hommikul šokolaad, nagu ta hüüdis mulle õhtul oma lasteaiarühmaga lapsevanemate ees esinedes kahe laulu vahel, pöial püsti. pärast siis uurisin, kas ta sõi kõik ära. selgus, et tema pannud selle tallele ja kogubki kõik päkapikusaagi kokku. sööma hakkame kõik koos siis, kui päkapikud enam ei käi. "ja mis sa siis seni sööd?" küsisin mina. "neid ostetud komme ikka."

parim kujund

2011-11-23T18:00:00.004+02:00

õhtusöögilauas rääkis artur karatetunnis jagatud kleepsudest. eri värvi ja eri tähed kõik peal puha. T olevat kõige parem ja H nagu hobune halb kleeps. imestas ise, et vaat kui imelik, tähtedega tehakse sellist asja. et võiks ju kujunditega hoopis. küsisin siis, mis kujund tema meelest võiks olla kõige parema karateka jaoks. "ring. sellepärast, et ring on autoratta kujuline ja see on väga kasulik ja hea asi, sest autoga saab ju igale poole minna."

kõige halvem olevat muidugi ristkülik, sest nelinurkse asjaga pole mitte midagi peale hakata. viitasin, et ta sööb just kandiliselt laualt, ja käbi, et kandilistest klotsidest on jube hea maja teha. ja mina veel, et tegin täna just kandilise koogi. "ei, see on ristkülik!" võibolla saab tast demagoog?

elu õied

2011-11-21T22:51:00.004+02:00

see on nüüd ametlik. lasteaiahooaeg algas augistis ja algul oli küll lausa nädalasi pause sellepärast, et artur oli ühe või teise vanaema juures, aga ülejäänud aja on ta kõik rühma nautinud ja puudunud haiguse tõttu täpselt ühe päeva. siiski mitte köhides nagu senistel aastatel enam-vähem kõik haiguspäevad, osa neist nt kaheksa nädalat jutti, vaid mingi ühepäevapalaviku järgse kontrollpäeva. kolm aastat, ja nüüd on ta tõesti lasteaialaps!

loodame, et nüüd ära ei sõnunud.

tuleb tunnistada, et kodus midagi ekstra põnevat ei toimu. kõik põnevad asjad nullib uru ära, sest kui kraamitakse välja plasteliin, vildikad, nuputamisraamatud vmt, peab tema saama olla kusagil vildikaotsa ja joonistatava tigutorni vahel, mispeale artur teeb talle üsna valju häälega noomituse. ja no põhimõtteliselt ei tule mingist viiesele eakohasest ja harivast õhtupoolikust suurt midagi välja.

aga noh, vahel nad siis müravad ühesele eakohaselt ja naudivad juurviljatasandit. vahel leiavad ühise keele autodega mängides või klotsidest asju tehes või koos vanemliku instantsiga legokohvrisse süüvides. vahel jälle saab üks ühe ja teine teise lapsevanema ja teevad siis vastavalt seda, mida vanem võimaldab. väiksem sinises toas võib käbiga põrandaliiste saagida või basskidrale võimu taha lükata ja seda plõnnida. suuremaga võin mina minna üles plasteliinist siile voolima või paberist päästjaid lõikama-kleepima. täna käisime arturiga õues talveriideid pildistamas, kuni uru käbiga sinise toa õlihaisu täis tegi. ärge küsige, millega nad tegelesid. ma tean, et me arturiga tegime hooaja viimase rattasõidu. ja noh, kuna viimatisest sõidust on vist küll kaks kuud möödas, oli algus üsna sarnane rattasõidu õppimise päevadega. sõitsime peterburi tee kahel sõidureal kunagise asfaldi all. süvenesime tutika pallasti ristmiku ohutuse finessidesse. pärast seda oli nagu plaan täidetud, aga artur sõnastas, et hängime veel. kui palusin täpsustada, et kus siis ja nii, oli vastus: "noh, tunneme mõnu pimedas õues hängimisest!" vaatasime siis lasnamäe nõlvalt alla kesklinna peale. sõime üle vääääga pika aja ühe statoili väikse tomi. ja tegime igal reguleerimata ristmikul harjutuse "millal võib minna üle tee?" oli hariv, kuna selgus, et T-ristil on tark vaadata ka selja taha. artur arvas, et mersuga oli kõge raskem, sest see ei näidanud suunda.

muu hulgas sai istuda riigi hetkel tähtsaimas kopas - mis teeb ülemiste ristmikku - ja teada, et uued talveriided helgivad lihtsalt suurepäraselt ja sellepärast ei riputatagi lastele helkureid külge.

ja ükspäev, kui me lasteaiast koju kõndisime, nägi artur, kuidas tänavavalgustuslamp otse meie ees süttis. oli väga elevil ja ütles, et ta pole seda varem näinud, et see oli esimene kord. mõmisesin mhmhi.

"kas sina nägid ka esimest korda?"

"ei, ma olen ikka enne ka näinud. aga ma arvan, et ma olin ka umbes viiene, kui esimest korda nägin."

(imestusest suurte silmadega:) "siinsamas või?!"

"ei, mitte siinsamas. elvas. ma olin elvas, kui ma väike olin."

"sul siis tallinnas üldse väikseid asju pole olnud või?"

"hee. ei ole jah. tallinnasse ma tulin alles täiskasvanuna."

"jah. tulid täiskasvanuna tallinnasse ja siis võtsid käbi."

"noh... oot mis?"

"noh, nagu naised ikka võtavad... endale... mehed."

noogutasin ega hakanud teda naisevõtu kontseptsiooniga tutvustama. vara ju kahvel.

mänguasjad

2011-10-10T17:46:00.003+03:00

kuu eest käisime muhumaal ja korjasime kohaliku tähtsusega võsast kotitäie pähklaid. neid on nüüd hea vahel krõbistada, kui uruga suuri poisse koju ootame. vahel leidub ka rasvane uss mõnes koores, koos pähkliga või tolle asemel. väikestel poistel on sellest rõõmu kui palju. tegelikult sellel suurel ka. nüüd sätivad vingerdist kolmekesi küll kellegi jalale kruttima, küll linnumajja. see on ikka õige jutt, et poistel on rohkem mänguasju. mina, tüdruk, pagesin üksi nurka ja klõbistan siin nukralt.

lasteaialapsed

2011-10-10T12:43:00.007+03:00

artur, teate, on läbi teinud totaalse muutumise. protsess ise oli lühike ja minust sõltumatu: ta koliti lasteaias omaealiste rühma. eelmise aasta veetis küll toredate õpetajatega ja toredas lasteaias, aga lapsed olid aasta vanemad. nüüd on kõik sama, aga rühm teisel pool seina ja poiskene läheb lasteaeda rõõmuga, ei jää haigeks - või kui, siis päriselt, mitte psühhosomaatilisse köhasse alapealkirjaga "köhin, et mitte minna lasteaeda". kui koju tuleb, veedab aega üksi oma toas mängides, voolides, joonistades, lõikudes, kleepides või meisterdades. kui tüdineb, tuleb alla sedasama tegema või ilma asju arutama. vahel liitub keegi meist tema toas. kui pole aega, aga ta ei taha üksi olla, tuleb kööki ja küsib, kas ta saab kuidagi aidata. tõsi küll, kui leidub jõukohane ülesanne, võib peagi selguda, et ta tahab nüüd edasi mängida. nii et kolm aastat pärast esmakohtumist lasteaiakontseptsiooniga on ta nüüd lõpuks harjunud.

olgu meenutatud, et suuremate laste rühmas veetis ta ainult ühe aasta. enne seda käis kaks aastat kalamajas omasugustega ühes. ja köhis ikka oluliselt rohkem kui okeiks võib pidada.

uru harjub ka vaikselt. nimelt kui ma arturile järele lähen, nõuab uru õues olles kärust välja. ja kuni mina õpsidega asju arutan või arturi päevakokkuvõtet kuulan, jalutab tema ringi. kui ma saan aega otsida, kus on ja millega tegeleb, võib näiteks selguda, et ta poistega liivakastis kaevetöödel ühinenud ja tema ja teiste koostöö tulemusel on ta puusast saati liiva alla maetud. raske hinnatagi, kas rohkem elevil on uru, poisid või artur, kes kohe tormab päästetöödele ja tirib uru välja, et kaks meetrit eemal saaks protsess jälle alata. toas jällegi imbub uru kiiresti rühmatuppa huvitavaid suurte laste asju kaema, kuni mina nt arturi kadunud pükse otsin. kui arturiga korras ja lähen uru otsima, võib näiteks selguda, et uru kükitab vaikselt poiste automängu või konstruktori kõrval ja salvestab, või on roninud tüdrukute juurde laua taha, istub sirge seljaga toolil, pliiats käes ja paber ees. (muide, arturiga kunagi arutasime, kas lasteaias tüdrukud ka autodega mängivad. ta eitas kategooriliselt. järgmisel päeval avanes mulle rühmatoas justnimelt selline vaatepilt, kus KÕIK poisid istusid laua taga pliiatsikarbi ümber, joonistus paberid ees, ja plikad ehitasid maas autoteed ja põristasid mööda seda tatti pritsida. nii äge!)

päevad mööduvad meil muidu üsna ühtlases rütmis. hommikul üritab käbi võimalikult vaikselt magamistoast minema hiilida ja arturi sama vaikselt korterist välja toimetada. me uruga magame edasi, kuni armuline härra soostub. vahel minuti, vahel tunni. mina eelistan tunnist varianti, temal ei tundu vahet olema. mistõttu on eriti ebaõiglane, et tema saab otsustada, millal me ärkame.

no igatahes. pärast lootuse kaotamist luban tal kolama minna ja teen voodi ära. tema teeb arturi toas sigadusi, kuni ma end üles klopin ja riidesse panen. temaga protseduur korratud, suundume pudrule. pärast järgnevat kohvi võtame hoogu, et õue minna. nüüd ta saab juba aru, et see eeldab teatavate toimingute läbimist, paradoksaalsel kombel esmalt lahtiriietumist. veel kuu eest võis ta palja tilli väel ukselingi küljes rippuda ja veenda: "õuuuuuuuuuue!" aga mitte enam. täna, kui õu jutuks tuli, asus endal toakingi eemaldama.

õues, minu kurnavaks meelehärmiks, saame liikuda ainult jala. sest kui uru sellisel kellaajal panna autosse või kärru, uinub ta kiiresti. isegi koduprismas ei jõua piima järel käia! mitte et magamine oleks halb. aga kui ta uinub pool üksteist hommikul, magab ta oma une väga valel ajal ära. aga tema arvestuste järgi on see siis magatud ja rohkem täna magama ei pea, isegi kui uni oli vaid pooletunnine ja mis sest, et õhtuni küll nii vastu ei pea. niisiis lohistame jalgu sikupilli mijlööväärtuslikus piirkonnas kastanite all, ämbrike näpus või pall jalalöögi ulatuses. liivakaste on siin ka mitu ja kui ma viitsin teda pisut tassida (ta enda samm on transpordiks ikka liiga lühike veel õues.), jõuame ka päris seiklusliku mänguplatsini ühe kortermaja ees.

keskpäevaks üritan ta söögilaua taha toimetada ja mõned ampsud sisestada. järgneb kaks tundi minu aega. aga kuna "mina" hõlmab koduperenaist (vt pesu sorteerimine enne või pärast pesumasinat, koristamine ja vastutustundlik kokkamine neljale), ühistu esimeest (vt projekteerimistingimuste taotlus, umbkeelsed, elektritööd ja maandus, korstnapühkija, umbkeelsed, energiaaudit, fassaadisoojustus, umbkeelsed), ema (vt blogi, lastele lubatud paberautode kokkupanemine vmt), inimest (vt facebook, fox life, kudumine, blogi, tassike teed, soe dušš rahus ja vaikuses), luu ja liha (vt peavalu, nohu, uni) siis jääb paraku kahest tunnist väheks. ja eelarveaugu peatsest kaevumisest tulenevalt peaks selle aja sisse varsti mahtuma ka midagigi tulutoovat.

nii et ma lähengi parem käin kähku duši all ära. äkki jõuan tsipa kududa siis kahvel!

pidustused, 5

2011-09-26T13:53:00.006+03:00

noh, artur on nüüd ametlikult viiene.

sünnipäevamaraton algas tegelikult juba augustikuus, kui ta k-ga nädala vainupeal veetis ja nad seal igavusest sünnipäevakutseid joonistama hakkasid. kõik olid autodega ja üks lilledega. autod tegi k carsi kleepsuraamatust maha, ja väga ilusasti maha, artur panustas värvimisega. mina siis kirjutasin sisse, artur ja käbi kleepisid marke ja artur pani posti.

siis tuli päris-sünnipäev. juhuslikult oli perekond tol nädalal tartus, niisiis kogunes küünlasäras koogiga laulma lisaks tavapundile tartuvanaema. uru, olgu märgitud, ei laulnud, vaid vahtis, suu ammuli, ja imestas. aga laulu kulus õige mitu salmi, enne kui artur üldse liikuma tegi.

voodisse serveeriti elava tule juurde ka kingikuhi ning hommikusöögiks saidki kõik küpsisetorti süüa. õnneks oli see nii kohutavalt vara, et hiljem normaalsel hommikusöögiajal läks juba tatrapuder ka kenasti sisse.

vastavalt varem hoolikalt planeeritud plaanile hakkasid suured poisid nüüd üle turusilla astuma, kuniks mina muksukese vanatädi juurde mängima viin. ikka selleks, et saaks rahulikult sünnipäevalapsega hängida. muksu maha raputatud, kihutasin ahhaa parklasse ja kassasse, kus asusime keskusesse keskenduma. päris lõbusaks läheb juba enne päris-näitusesaalideni jõudmist peegellabürindis, kus me arturiga käbi otsime. teist katset käbi filmis. artur ei saanud lõpuni aru, miks ta ei võiks kohe hooga jooksu panna, kui näeb, mis suunas käbi TEGELIKULT on. või noh sai, aga unustas kohe ära. näitusesaalide juures on juba raske välja tuua, mis ägedaim oli, kas toolidega lae alla sõit, liftiga maa alla sõit, kõverpeeglid, viltune tuba, teaduskohvikust tellitud burks ja frikud või pimedas kuubikus õhupalli lõhkumine.

igatahes kui artur pärast lõunasööki ühtäkki väga palju komistama ja samas koerapöörirohuselt tuuseldama hakkas, jagunesime jälle: suured poisid turusillale maha rahunema ning mina autoga muksu järele. kui koju saabun, magab juubilar õiglase und, nagu hästiplaneeritud plaan ette nägigi.

pärast und on projekte kaks: suuremat sorti sünnipäevakook ja perekond köögilaua taha mäkerdama.

savist valmivad mõned topsikud, mida artur oma topsikatsetustest loobumise järel kaunistama asub. uru istuks meeleldi laual kogu selle laga keskel ja patsutaks kõike.

järgmisel õhtul saabuvad külla vanatädid. neid oodates teeb artur aega parajaks, tirides käbi poodi. üks vanatädi nimelt saatis oma kingi juba varem ümbrikuga ära ja seda ümbriku sisu on tingimata kohe praegu vaja minna lego vastu vahetama. lähevadki siis. artur valib ilmselge: cars2 filmi ainetel pikse ja fransescoga komplekti. astuvad uksest sisse ja artur jõuab napilt karbi avada, kui saabub teine vanatädi, ulatades talle kenasti pakituna... täpselt samasuguse karbi. kiitus vanatädile muidugi, ta valis täiusliku kingi - laps ise valis ju sama! ainult ajastusega läks nihu. niisiis lepitakse kokku, et vanatädi neljane poeg saab selle karbi endale ja arturile korraldatakse homseks uus. lepitakse ka kokku, milline, sest mõlemad on vastava poeriiuli valikuga hästi kursis.

järgmisel hommikul kohtutakse lauluväljaku taga poris, kus muu hulgas sõidavad nii vanatädi neljane kui meie vastne viiene tartu rattamaratoni lastesõitudel. artur mürab koos viiestega poris, ja päris uhkelt, tuleb tunnistada. finiši järel antud intervjuu emotsionaalsus jätab varju suurema osa, kui mitte kõik, eesti tippsportlastest. kes videot ei viitsi vaadata, siis lühidalt öeldes, sõit läks päris hästi. muude sündmuste vahel saab artur kätte ka soovitud legokomplekti, mis rändab auhinnakotti oma aega ootama.

sünnipäevameeleolu jätkub sama päeva õhtuks elvassegi, kus vanavanaisa arturile järjekordse ümbriku ulatab.

pärast seda on üks "tavaline" päev, kus juubel eriti jutuks ei tule. aga esmaspäeva õhtul tallinnas hakkame meisterdama maitsvat tähistamist lasteaiakaaslastele. tähistamine on imeline porgandikook, ja kuna see on nii imeline, on see porganditeema seal päris tähelepanuväärne. räägin seda arturile ka. et öelgu lasteaias teistele ka pärast koogi söömist, et teate ka, seal oli pool kilo porgandeid sees! mõtlematu hooplemine, sest artur läks sellega kiitlema kaugelt enne serveerimist, mis tähendas, et vähe oli neid, kes üldse maitsesid. note to self: viiesed ei söö porksi! isegi kui see on pandud maitsva koogi sisse, valatud üle magusa kreemiga ja voolitud auto kujuliseks.

ja siis jäi vaid oodata pühapäeva. täpselt kell neli hakkasidki tulema: kaks komplekti vanaemasid, sebastian-meribel, liisi-kärt ja komplekt lasteta noori täiskasvanuid. hiljem lisandub albert, kes küll rohkem keskendub salatile ja urule kui sünnipäevalapsele, aga seda enam on sünnipäeva vaimus alberti ema. tema, tõsi, populaarsusega eriti ei skoori, sest ehkki ta on valinud kingikotti ainult piksega joonistus-meisterdustarbeid, ei ole kotis ühtki autot ja artur tuiskab kiiresti tagasi oma ralliraja juurde. kingikuhjas on veel hiiglaslik lennukilego, kolmas karp pikseteemaliste legode setti, pusle ja veel nipet-näpet. kõik on väga maitsev ja küllaldane ja miski ei lähe katki. pärast suurema tuuseldamise lõppu ja tüütute külaliste lahkumist avab artur legokarbid ja asub nautima.

koogi tegi kris. ikka porganditest! jah, see ongi:

palju õnne, poeg!

rattamaraton viieaastastele

2011-09-19T10:35:00.004+03:00

kaks päeva pärast viieaastaseks saamist oli arturil õnn startida teiste viieste hulgas tartu rattamaratoni lühiduselt ja lihtsuselt teisel rajal: juba terve kilomeeter ja üks küngas kah rajal.

intervjuu eduka finišeerinuga:

halb uudis on see, et kuna meie vastne viiene on keskmise kuuese mõõdus, on see ratas talle üsna väike juba. proovis suuremat - kärab küll. ainult et suuremaga läheb hoog nii suureks, et viiese mõistus ei käi veel üle. õnneks tuleb talv.

trummipõrin:

2011-09-14T23:28:00.002+03:00

avan virtuaalse õnnesoovitahvli artur taanieli viienda sünnipäeva puhul.

kommentaarium on teie päralt.

igatahes!

folk piltides

2011-08-08T15:10:00.004+03:00

...aga ma teen pildipostituse eelmise illustreerimiseks täitsa eraldi, mugavam on nii.

viljandis oli mulle aksessuaaride ostmiseks täitsa eraldi putka.

onn ja poisid.

käbi on juba mitu aastat folgil publiku suureks elevuseks kildiga ringi lasknud. ükskord täikal oli ühel tädil moosipurkide soojendamiseks laste villane kilt. käbi ostis ära.

ando ja sõbrad. uru seisis lavaserval ja sasis psühhedeeliliselt eesistuva lapse juukseid. too ei kurtnud ka.

kuna enamasti olin pildistajaks mina, on see vist ainus pilt folgilt, kus ma ka peale olen jäänud. olgu täheldatud. (aksessuaariputka pilt on poseeritud ja käsu peale tehtud.)

suupilliraha.

uru keskendus, kus vähegi võimaldati, kivikestele.

puhkus 2011

2011-08-07T21:39:00.006+03:00

on aeg. kas lõpule jõuan, ei tea, aga ma alustan.

kui kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean alustama ühest neljapäevast, mil artur pidi viidama maale lambakarja. kodustel põhjustel jäi ta toona veel meid karjatama ning vanaema korjas kotitäie autosid, teise riideid ja kassi peale pühapäeval. edasi ma päris täpselt ei tea, aga kui ma järgmisel reedel helistasin, et me siin nüüd pakime kraami kaasa, et tartusse minna ja teel temagi peale võtta, kas palun härral on midagi, mida tal kodust on tarvis, kõlas, nagu siin juba talletatud sai: "peerukott!" pakkisin muidugi kaasa, ma olen ju hea ema.

noh, reede õhtul kella üheksa paiku tutvustas siis artur urulegi lambaid. uru tegi teadjalt, valjult ja pikalt: "määääää!" ja ehmus pisut tagasi, kui paar eesti mustapealist samaga vastas. siis läks ta käbiga vaarikatesse ja artur tegi veel viimased jooksutiirud. poistele reispass makku (no õhtune puder noh), ports vaarikaid meeleheaks peale (aga mitte arturile, temal on vaarikatega üks lapsepõlvetrauma ja ma tõsiselt kahtlen, kas ta üldse kunagi vaarikaid sööma hakkab), kiire pesu saunapõrandal pesukausis ja autosse. elevust arturil muudkui jagus ja jagus ja jagus ja mina muudkui kuulasin ja kuulasin ja kuulasin. kui tundus, et lood hakkavad korduma ja keskendumisvõime naaseb, tegin ettepaneku paar minutit tasa olla. pool minutit hiljem magas.

uruga nii lihtsasti ei läinud. tema oli maganud juba teel lammaste juurde ja oli nüüd kenakesti tujuküllane. nii et kui ma simunas ühe majakatuse pildistamiseks autost väljusin, oli ta pilk mul veel kenasti peal. siis küll uinus, aga pärast südaööd tartus, mil üritasime muksud vargsi vanaema valmis pandud vooditesse libistada, lõi uru silmad pärani ja hüples mul süles kenakese pooltunni. oli lõbus, aga arvestades, kui väga ma tahtsin magada, ei nautinud ma seda. artur ei liigutanud kulmu ka, kui temaga plaani ellu viisime.

hommikul oli tartus hansalaat ja need päevad on siin korralikult dokumenteeritud.pärast seda vaatlesime tartut ka argirüüs. näiteks oli hansapidustuste käigus lagunenud üks mu king, mis oli küll just tulnud kingsepa juurest, aga no rebenes teisest kohast. kuna raha ju kunagi pole, et uusi osta, ja nii ilusaid ei müüda ka, otsisime kingsepa. argitoimetuste hulka võib arvata ka kaubamaja mänguplatsil hängimise, kus artur endale eelmisel päeval sõbra oli leidnud. nagu kõik taolised tutvused, oli seegi tüdruk. kuna laste lahkuminek oli raske ja kurb, leppisime kahe pere vahel kokku, et naaseme kõik esmaspäeval kell 12. nii oligi. ja kui nüüd tuli lahkuminek, polnud enam midagi kokku ka leppida ja pudinad muudkui lehvitasid ja lehvitasid ja lehvitasid, teine juba teises küüni tänava otsas. nii siirast kahjut nähes otsisin kotist pastaka ja vana ostutšeki, kirjutasin selle taha "mari, arturi ema" ja oma numbri, andsin selle koos pastakaga arturile kaasa ja hüüdsin: "jookse!" see pani siis ajama ja peagi taipas kauge perekond, et tuleb oodata. ootas, askeldas, saatis teele. postiljon naases poole tšekiga, kus kirjas "margit, kristeli ema" ja number.

teisipäeva veetsime elvas. poisid tegid õuel basseinivette õunasuppi ja õhtul käisime järves ujumas. selles mõttes kehvasti, et äike oli lajatamas ja ujumine jäi kasinamaks kui oleks tahtnud. emotsionaalselt kompenseeris puudujäägi vähemalt ühe pereliikme jaoks hea saak elva kaltsukatest: läksin otsima ühe konkreetse musta kleidi juurde sobivat käekotti ja ühes poes oli palju, palju ilusaid! kogemata komistasin valimisraskuste käes vääneldes sildi otsa: "käekotid 1€" kontrollisin kassast, kas tõesti nii. tõesti nii. ostsin seitse. ärge naerge, neist kolme olen tänaseks juba kandnud! lisaks oma vanale.

kolmapäeval jällegi arvutasime hommikul jupp aega, kas tasub loota lastega peipsis ujumise võimalusele või pigem jään ma nendega linna, kui käbi katasel haagissuvila järel käib. seostasime riski õhtuse šampusega ja läksime siiski kaasa. asjata, vahva rannapäeva asemel kastsin nad jahutuse mõttes korraks hernesupi sisse, pühkisin puhtaks ja ootasin siis uruga kuivas torkivas männimetsas, kuni käbi ja artur jõhvis suvila võtme järel käivad. see võttis kaks igavat tundi aega, aga no vähemalt sai artur autos magada. uru magas kärus. aga kui tonnine haagis koduteel juhtimise korraks üle võttis, hakkas raal käbi lokkide all läbi töötama infot, kuidas veeta nädal lõuna-eestis haagissuvilaga nii, et meie juhime ja kogu see killavoor teele jääb. teisisõnu, vajasime võimsamat autot. üks selline on mu vanaisal. "sa oled automees, eks ma ikka annan," mõmises vanaisa ootamatu küsimuse peale ja pani oma diiselvolvo meile valmis. õhtu veetis artur karl andrese aias kõikide naabrilastega mängides, osa aega seda tehes emajões. "aga miks see vool sinna jõkke pandud oli?" küsis ta segaduses rannast lahkudes. eks ma olin vees targutanud, et jões on vool ja vool kannab ja kas tunned voolu jne. nüüd siis pidin seletama, et see on teine vool kui elektrivool. et see on see vool, mis on vool sellepärast, et jõgi voooooolab. käbi samal ajal tegi haagissuvilaga kõike seda, mille peale mina ei tulegi. no mina mõtlesin, et mis nõusid meil vaja on ja kas voodipesu sai ikka kaasa. tema lasi veepaagi täis, otsis aku ja pani ööseks laadima, tühjendas lampkasti ja muretses külmiku pärast, sest ei külmik ega pliit ei võtnud gaasi taha. noh need meeste tööd eksole.

neljapäeva varahommikul tõi käbi suvila, pakkisime kola sisse ja sõitsime ettevaatlikult elvasse. seal tutvustasime onni vanaisale-vanaemale ja vahetasime toyota volvo vastu. see oli ohtlik koht. vanaisa istus autosse, võtmed näpus, ja teatas: "ma teen auringi kah ümber kvartali." kuulnud seda, kontrollisin kiiresti: jah, ta ei mõelnud meie autot testida, vaid volvo ja majaga rallima minna. karjatasin käbile: "mine ka! kohe!" ja siis nad läksid. seekord läks paremini kui toona, kui vanaisa mu tsikli sama otsustavalt sõitma viis.*

siis suund läände: päris folgi avamiseks jälle ei jõudnud, aga neljapäeva lõunaks kohal olla on ikkagi päris tegija. maja paika, kenamad hilbud üll, vein näppu ja patseerima. rääkisin arturile, mis on pärimusmuusika, kust see tuleb ja kuidas see levib. vaatasime pille ja pillimehi, kontserte ja tänavamuusikuid. kohtusime inimestega, rääkisime juttu, otsisime inimesi. kui õhtul enne voodisse (või oleks paslikum öelda "koisse"?) pugemist päeva kokku võttes küsisin arturilt, mis oli kõige ägedam, oli kiire vastus: "need kapinupud siin haagissuvilas!" no sõnastasin siis ümber: "mis sulle folgil kõige rohkem meeldis?"

kandev paus.

"ma ütlen enne selle, mis on kõige huvitavam."

"no ütle kõigepealt kõige huvitavam."

"kõige huvitavam on see, et me wingi ei näinud!"

tõesti!

kokkuvõtvalt ütlen, et reede kõige ägedam asi oli, et lõpuks nägime wingi ja laupäeva eredaim kogemus, et tänaval parmupilli mängides saab raha. tõsi küll, tema ei mänginud, vaid istus, müts ees, maas, hoidis parmupilli suu juures ja aeg-ajalt pühkis ila. ja noh jah, oli hästi nunnu selle juures, nii et tädikesed poetasid mõne kahesendise ja üks tegi pilti ka. reedel muidu kolis suvilasse ka tartuvanaema, kellega muu hulgas artur laupäeva hommikul patseerima läks, naastes kahe kaelakeega armastavale emale, neist ühe olla ta ise käsitööhoovis teinud. on mul alles poeg, ah!** olgu öeldud, et meie samal ajal loksutasime uru kärus hommikuunne, poetasime ta ettevaatlikult kärust voodisse ja viskusime ise kõrvale. see vägilaste pidu seal reede õhtul oli küll esimesel pooltunnil rahvarohke, et mitte öelda lähenematu, aga hiljem vägagi pandav ja nii me seal kella neljani kargasime. mõtlesin küll iga lisaloo juures, et kas nemad tulevad kell veerand kaheksa mu muksukesi taltsutama, aga üllatuslikult juba kell 6.50 sain teada, et ega ei tulnud küll. nii tegin laupäeval teisegi katse magada, aga see osutus sama segajaterohkeks kui hommikune katse. no ei käi need asjad nii, et võtad folgist nii kasvatusliku osa (st näitad pärijatele pärimust) kui peolooma (st kargad kella neljani ringi) osa. valima peab!

pühapäeval tegin uruga kiire volvosõidu tartusse perekondlikult olulisele koosviibimisele ja õhtul sain arturile näidata, kuidas folk hääbub: telkla jäi igal me visiidil üha tühjemaks. tõsise folgihaina võttis ta osa ka sellest, millest vähesed üldse teavadki: poolde öösse mürtsuvast "galakontserdist" festivali paremikuga pärast "andot ja sõpru", mis ametlikult justkui joone alla tõmbab. ei, sõbrad, pärast "andot ja sõpru" pidu alles algab!

esmaspäeva hommikul tegime telklas veel viimase pesu, kuulasime nukralt, kuidas folgiveteran julius telkla väravas oma pillikohvrite otsas "ukuaru valssi" lõõtsutab ja läksime... turistiinfopunktist vihjeid otsima. üks ööpäev lahutas meid järgmisest plaanist, mis samuti viljandimaal. info tassisime koos arvutiga tegelaste toa terrassile wifi levialla hommikust sööma ja lahkusime teadmisega, et meid ootab vanasauna butiik võrtsjärve ääres valmas. enne linnast lahkumist varustasime end paki veini, mõningase toidumoona ja uue nutitelefoniga. võrtsu ääres oli lastele kena liivakast ja suurtele nutifon ja vein. pildistasime eluolu ja olime sotaga onlain. elu oli väga lille kujuline, kuni mu telefonil aku tühjaks sai. no tal polnud neli tundi ekraan üldse pimedaks saanud minna vist. panime haagisesse laadima. ja kui ma korraks liivakasti äärest haagisesse läksin, no kampsunit võtma või midagi, siis naastes küsis käbi mult: "sa facebookis ÜLDSE ei käi vä?" tegin imestunud näo, et "no miks ma peaksin," olles ise sisimas uhke, et korraks olin küll telefoni kätte võtnud, aga siiski reaalsuse valinud ja kohe ühtki nuppu vajutamata tagasi pannud. "loe sõnumeid!" vaenekene oli mulle teate saatnud, et ma veini ka tooks.

nii see päev loojus. hommikul panime pärast putru jälle majas kõik asjad sedamoodi kokku, et kruusateedel sõiduga tuba väga segamini ei läheks, perenaine käis ujumas ja peremees lasi majal veepaagi uuesti täis ja algas sõit tuhalaane poole. mingist külapoest sai artur endale uue liivakühvli, sest võrtsu ääres oli selgunud, et meie oma on puudu. planeeritud ajal sisenesime laagri territooriumile tuhalaanest pisut põhjas paluküla järve ääres. oli see vast koht! lapsi oli sama palju kui täiskasvanuid, kõik parajas mängueas. ruumi oli rohkem kui see kamp jaksas läbi joosta. oli liivakast ja kiiged, saun ja lõke, järverand ja paadisõit. ja mis kõige ägedam! oli toitlustus! nii kulus kolm päeva.

neljapäeval panime pillid tagasi kotti, tegime viimase ujumise ja sõitsime tartusse. tõstsime maha kõik asjad ja lapsed, võtsime peale kaks linnainimest ja sõitsime jälle katasele. tagastasime suvila, käisime nüüd juba puhtas peipsis ujumas ja käbi pääses roolist. mari peatus kahe suitsukalaputka juures - no üks vanaisale volvo eest ja teine meile, sest üks ju lõhnab nii hästi seal autos! ja sõitis kamba tartusse. no tegelt elvasse. siis oli juba täitsa pime. tõstsime autost viimased asjad välja ja kolisime kogu seltskonna toyotasse ümber. kuulasime veel pikalt-pikalt käbi ja vanaisa autojuttu - nad on ju automehed! - ja sõitsime siis väsinult tartusse. ainult ühe peatusega kusagil võsa veerel. aga minu nõudmisel polnud tartus pidu veel läbi, sest mina pidin ka saama üks siider.

noh siis jäi üle veel tartus teha reedel üks linnatiir ja tutvuda eluga tsivilisatsioonis. laupäeva hommikul tutvusime ka täikaga, ostsime kolm paari lastejalatseid ja lahkusime pealinna. koduteel unistasime omaenda haagissuvilast, sest on saanud selgeks, et maakodu ega maja me ei saa ja hooviga kortereidki otsisime pool aastat ega leidnud, mitte meie eelarve juures. saame siis näha, kas suvila saame ja kus me sellega käima hakkame...

olgu siis öeldud, et kogu see kino kestis arturi jaoks kolm ja meile kaks nädalat. homme algab argipäev. ma ei tea, kellele see kõige raskemalt lajatab. uru paistab igatahes muretu.

__________

* 14. september 2003: Elvas võtab mu vanaisa mu kõrvadega kiivri, surub endale pähe ja nendib: täpselt paras. suutmata toimuvat takistada, kiirutstan talle järele - vana mees astub kindlal sammul Brõnni suunas, võtab sadulast maha ronivalt Jürgilt võtmed ja istub selga. paneb käima, annab korra gaasi, nendib: "sportgaas!" ja võtab suuna kraavile. suudab sellest siiski mööda tuigerdada ja sõidab siis vaikselt minema.

kaheksa minutit õudust: otsime teda ümberkaudsetel tänavatel taga ja näeme lõpuks vastassuunast naasmas. samamoodi vänderdades. "jube oli!" ütleb ta esimese asjana, kui maha ronib. ei teagi, kummal jubedam oli - meil või tal. olla metsa taga ikka külje maha ka poetanud, aga õnneks seisu, mitte sõidu pealt.

** kui ma siin hiljuti oma ema sünnipäeva puhul ühel argiõhtul pärast käbi töölt naasmist tsikliga tartusse sõitsin lihtsalt selleks, et armastavale emale korjata ja üle anda tema traditsioonilised põllulilled (juba seitsmendat aastat!), siis ma mõtlesin küll, et keegi peaks sellest minu poegadele rääkima, et nad teaksid, kuidas emadega tuleb käituda. tundub, et saab asja.

kas sina oled andnud?

2011-08-06T20:44:00.001+03:00

artur: "emme, vaata kuidas koerad joonistavad. võtavad selle..."

emme: "oota nüüd. oled sa näinud mõnda koera joonistamas?"

artur: "ei."

emme: "oled sa näinud mõnda koera joonistatud pilti?"

artur: "ei."

emme: "mis sa arvad, miks?"

artur: "sest neile pole antud paberit ja pliiatsit. võtavad selle..."

hansapoisid

2011-07-25T09:22:00.009+03:00

saabusime europeadele ja hansapäevadele öö varjus võõrast teed pidi. oli põnev. arturi tõstsime nigu heinakoti otse voodisse, uruga nii lihtsasti ei läinud, tema pidi saama kell üks öösel seltskonnas istuda ja asjadele-inimestele osutada. väga väsitav, kui ise tahad ainult üht: voodisse kukkuda.

hansapäevad on see koht aastas, kus artur saab elektriautoga sõita. meil on selline kokkulepe, et tartus laadal saab. see on hea kokkulepe, sest vastasel juhul peaksime me eraldi läbirääkimisi iga kord, kui neid kusagil kohtame, et kas täna võiks ja kas see hind on mõistlik. see tähendaks tülirohkeid või kulukaid argipäevi, sest kadrioru pargis on ju ka.

noil päevil helistas kellavanaema, kes maal kraamides leidnud midagi võõrast. "kuule, artur jättis oma magneti siia."

"mis magneti?"

"no selle magneti, millega ta mängis. ta isegi mängis ka üks õhtu kohe."

"mis magneti?"

"no selle ümmarguse vidina, kust seest igasugu orad välja tulevad."

pean tunnistama, et see on parim kirjeldus vana hea bakuganne kohta.

aga laupäeval eraldasin pidulikult arturile seitse eurot ja lasin käbiga selle raha eest

lõbutsema, vaadaku ise, mis te

eb. enne veel peatusime ühe laua ees, mis oli täis raamatuid ja mille taga istus kirjanikuhärra oma prouaga. olin saanud atsi nõusse, et ma loen talle esimese lehekülje ühest raamatust ette ja kui meeldib, siis ostan. eks tuli eraldi rõhutada, et sellepärast ei jää veel elektriautod ära ja et seda ma teen oma, mitte temale antud eurode eest. oli nõus. kükitasin siis kirjanikupere ette ja lugesin ilmekalt väikesest madlist, kellele ema ei viitsinud unejuttu lugeda ja madli kauples une-mati seda tegema. härral oli haruldane võimalus näha laivis, kuidas üks nelja-aastane reageerib tema jutule oma ema esituses. sellist asja ju lasteaias korraldatud, distsipliinile ehmatatud lugejatega kohtumistel vmt kohtades ei näe. igatahes artur otsustas, et raamat on hea, perekond säras ja proua küsis: "kas kirjutame sisse ka?" muidugi kirjutage sisse ka!

noh siis nad läksid lõid need eurod laiaks. sai karuselli, sai autosõitu ja vist

veel midagi, paar münti jäi ülegi. järgmisel päeval eraldas vanaema lisa ja artur viis käbi uuele ringile. tõsi küll, kui need ka otsa said, oli meie lahendus, et kui raha otsas, siis osta enam ei saa, aga tema ohkas: "siis tuleb muudkui eraldada ja eraldada ja eraldada ja..." õnneks hakkas laat läbi saama kah. ainult õhtusel tiirul oli veel kaks elektrikat järel. üks oli nii peen, et mängis mussi ja kiirendas vastavalt gaasi doseerimisele nagu päris auto. "palju maksab?" küsis üks poiss, kes kogunenud auto ümber, kui teenusepakkuja näitas, mis kapoti all on ja mis need nupud teevad. "kaks eurot," vastas onu. "terve auto või?" küsis artur minult. "ei, üks sõit," muigas onu ja mina lubasin täitsa siiralt: "kui see auto maksaks kaks eurot, siis sul oleks juba ammu selline!"

onu pidas vajalikuks mainida, et auto ise maksab 900 ja me rääkisime arturile terve õhtu, kui

palju on üheksasada eurot. ta arvas, et ta kogub oma rahakassa täis. ütlesin, et rohkem. ta arvas, et kogub veel kassa peale ka hunniku münte. kui ikka vähe, siis veel mõne kassatäie. arvutasin, et kui müüme mah

a kõik ta legod ja jalgratta, on ikka vähe. aga kui minu arvuti ka, siis hakkab juba saama. aga ta oli nõus, et me ei taha elada legode, jalgratta ja arvutita. "aga kui sina käid tööl ja käbi käib tööl ja mina saan suureks ja lähen tööle ja uru saab suureks ja läheb tööle ja..." "ja siis sa saad selle raha eest endale juba päris auto osta! või päris mootorratta. selle raha eest saab päris sõidukeid juba!" see oli nii muljetavaldav, et ta enam eriti ei kaubelnud, et kogume sente ja ostame elektrika.

aga õnneks oli ka tasuta sõidukeid.

nagu ikka "maal vanaema juures", saab tartus ka kohvikusse. pilt ilmestab hästi põhjamaist välikohvikukultuuri: alati olgu soe jopp käepärast! soovitatavalt kapuutsiga.

väikevend panustas kohvikus vähem seltskondlikule vestlusele ja rohkem kohviku mängunurgale.

kohtusime ka lapseröövliga. viljandist pääses pühapäeval lahti hulk kurje mootorrattureid, kes väikseid poisse lõunaks söövad. sattusime ühele lõuna paiku just näppu. napilt päästsime lapse. mitte et talle oleks röövli kätte sattumine meelehärmi valmistanud: pildil näha olev näpusirutus on õpitud lapsevanemate pöial-püsti-žestilt.

võimalik muidugi, et vastupanu puudumine viis lapseröövlil isu ja sellepärast andis tagasi.

europeade raames oli meie perel ka väike ülesastumine. uru loopis publikut suitsukonide ja kivikestega, võttis väikestelt poistelt kanne käest ja tegi ka mõned tantsusammud, käbi sättis oma sammud isegi muusikasse. "täiesti tühjad inimesed läksid ka tantsima," imestas seda kass, viidates rahvariiete puudumisele käbi esinemisrõivus.

peerukott!

2011-07-22T16:32:00.003+03:00

artur on juba kuuendat päeva maal lambakarjas. täna läheme viskame üle õla ja tartus jälle maha. helistasin, et küsida, kas on midagi, millest ta on puudust tundnud, no midagi, mida ma saaksin talle kodust kaasa tuua. "peerukott!" oli rõkkav vastus ilma pikema mõttepausita.

eks ma siis võtan.

õhtune

2011-07-15T20:32:00.002+03:00

käbi: "võtame endale boa!"

mari: "ei võta me mingit boad."

artur: "mis boa?"

käbi: "ühe väikese boakese."

mari: "mhmh. ei mingit boad!"

artur: "mis boa?"

käbi: "boamao."

mari: "ei mingit boad."

artur: "mis selle boaga on?"

käbi: "võtame endale."

artur: "miks?"

käbi: "lemmikloomaks."

mari omaette osatades: "lemmik!" ja arturile: "mis sinu LEMMIK loom on?"

artur pärast mõttepausi: "hampster."

mari käbile võidukalt: "vot!"

käbi: "jah, võtame hamstri. siis me saame boale süüa anda."

väike oskussõnastik

2011-07-12T16:04:00.004+03:00

ühtlasi on aeg koostada esimene sõnastik uruhiire mõistmiseks. kirjalikult esitada paras väljakutse, sest sõnavara on ennekõike häälitsuste-, mitte kirjakeelele vastavate häälikute põhine.

aia (i asemel on siin tegelikult selline vokaal, mis tekib, kui panna hambad kokku, aga huuli mitte. no kui ütled ilma keelt kasutamata "anna") - kana

aiia (hääldust täpsusta ülalt) - anna

aaauuuuhhh! (valjult, aeglaselt, raevukalt) - koer

mm-mm-mm (peenikese häälega, hingeldades) - hiir või lind. viimasega võib kaasneda täpsustus käte või kõrvade kõrvale tõstetud sõrmekeste lehvitamise näol. viimane ilma verbaalse väljenduseta võib tähendada muid lendavaid objekte (nt kärbes)

mmmmm - auto

mämm - karu

mämm-mämm (käbi õpetatud; enam eriti ei esine) - süüa vaja/saab

määh - lammas

õõõõõõõ (silmi kissitades, nina kirtsutades, mõnuledes) - kass

ämmä! (valjult!) - mina või mõni teine pereliige. see viimane selgub, kui paluda tal öelda "issi" või "artur". vastus on alati üks.

noh, midagi ikka on ju. lisaks kehakeelt näiteks pearaputuse ("ei tohi!"), näpuga suule näitamise ("palun lutti!") ning osutamise ja ähkimise kombinatsiooni ("tahan seda/sinna.") näol.

loomahääli on tegelikult ikka terve ports, aga ma ei oska neid kirjutada. tiiger räuskab ja vehib käpaga, samuti lõvi. siga möirgab lühidalt ja korduvalt, no pigem ähib siis, suu kinni. öökull ja lehm mõmisevad, suu kinni, ta uu-d on nii mõistnud. intervjuud teemal mis loom kuidas teeb on hea ajaviide, mis hoiab ta tähelepanu muul kui sellel, et tahaks autotoolist või kärust välja saada, lisaks hinnatud meelelahutus mõnele intervjueerijale.

õpetasin selgeks ka põskedest haaramise ja peavangutamise "oi-oi-oi!", mida esitatakse nii käskluse "tee oioioioioioioi" kui küsimuse "kuidas uru teeb?" peale.

geenid

2011-07-12T15:56:00.003+03:00

pärast nädalavahetust "suur pototatas pidu"-l ("suur mootorrattapidu"), nagu öelnuks kass kahe aasta eest, on päris kindel, et on olemas õliste käte geen. artur silitas autosid ja vaimustus neist ja pritsis põristades tatti enne üheaastaseks saamist. selliseks on ta kirg ka jäänud: ta teab, ta vaatab, ta analüüsib. nagu ta isa. uru jällegi ei viitsi eriti autopilte vahtida, ta eelistab iga kell istuda käbiga (või käbita) sinises toas, ühes käes kruvikeeraja ja teises lehtvõti, ja kruttida eri agregaatide eri mutikaid. nagu ta isa.

nii et smashil oli lastehoiuga lihtne: artur vahtis mootorrattaid ja analüüsis nende rehve, paake, porikaid; uru jällegi istus suurema jututa boksis ja tuunis.

uus aeg

2011-07-08T06:35:00.002+03:00

tol päeval lõikus uru neljas purihammas ja rämedamalt kui eelmised - kahe tipuga korraga. sellest ka suurem lärm, aga sestsaati on olnud rahu, vaikus ja malbus. noh kui välja arvata tavalised kirehoos küünistamised ja asjadeloopimised kui mäng ei lähe nii, nagu noorsand soovib.

tänaseks on sammumisest saanud kõndimine, mis hõlmab ca 50% tema liikumisest. kui kiire on, läheb veel käpuli, ja kui meelde ei tule, et kõndides saab ka. aga näha on, et talle meeldib ja see protsent suureneb iga päevaga. võibolla tõesti hakkab ükspäev päriselt käima, nii et käibki kõik käimised püsti? imelik ta ju tundub, aga saame imet näha.

artur jällegi naases tartust pruuniks praetu ja rõõmsameelsena. rikkamana ühe robotauto võrra. (tegelikult kahe, kuna ta oli ühe vahepeal ära kaotanud ja siis taasleidnud. või siis üldse mitte rikkamana, sest see "uus" on ka tegelikult unustatud vana - vanaema ostis talle poest täpselt sellise, mis jõuluvana tõi ja lasteaias ära kadus. nii et ei midagi uut, justkui.) kodus ootas teda ploom, või õigemini ploomi asjad. aga hilisõhtul, kui perekond pimedas elutoanurgas taksomängu (telliskivi täika, kaks eurot, päris tore mäng) mängis, astus sisse ploom oma proua emaga, nii et tehniliselt siis hoopis artur ootas ploomi. järgnes kahtlev-köitev-kutsuv-naerev pilkudemäng ning katsed luua kotakti, mis ilmselt hilise kellaaja tõttu ei tahtnud õnnestuda. hommikul läks paremini, lausa tülitsemiseni, nii et siis lausa suurepäraselt ju - kui naturaalsust hinnata.

käesolev nädal on möödunud võrdselt seiklusrohkelt: kolm hommikut neljast oleme veetnud seiklusrohkelt sebastiani aias ja toas, kus tartuvanaema lapsi kantseldab nagu vanaema muiste. et sebastian ei taha muna, on arturil ununenud, kuid nüüd ei taha sebastian üldse süüa ja artur siis räägib sellest. sündmuskohal õpetas laua tagant supiampsude vahele, kuidas tuleb süüa, et tuleb süüa ja kui ei taha magada, siis lamatagu vaikselt voodis. iseenesest kõik pädev jutt, käituks ta ise ainult alati nii nagu teisi õpetab. muu hulgas oli sebastiani aias väike bassein (vt uru, meribel) ja suur bassein (vt sebastian, artur), mis olid külmad, märjad ja meeldejäävad.

päevaplaanis on toimunud oluline, kuid selle eest kauaoodatud muudatus: uruhiir magab kahe asemel ühe une, mille ma otse loomulikult üritan ajastada arturi unega samale ajale. kolmel hommikul neljast, tähendab see, on ta uinunud autos veel enne, kui sebastiani väravast suurele teele oleme jõudnud, aga ülejäänud ühel hommikul toimis see muster ka kodus. see tähendab, et mul on päeval paar tundi täielikku rahu. ärge arvake, et ma magan. ärge ka arvake, et ma koristan või midagi. ma ise ka ei tea mis ma teen, riideid sorteerisin ükspäev. ma lihtsalt istun ja tunnen rõõmu.

verstapostid ja jaan

2011-06-25T16:43:00.002+03:00

eelmisel esmaspäeval, see vist oleks siis 13. juunil, keerasin muksukese mänguhoos pahupidi ja tuvastasin esimese purihamba. paremalt ülevalt, kui te juba küsisite.

kaheksa päeva hiljem loobus ta otsustavalt võimalusest hoida kinni minust või tartuvanaemast, kes me küll mõlemad hoidmisraadiuses olime, ja astus rahulolevalt itsitades ümber meie mõned sammud. juhtunud oli see, mille meelitamise me olime paari nädala eest maha jätnud. no kõndimise jah. mul oli siin ju video, kus ta lasi vabalt nii kümmekond sammu. aga vot pärast seda keeldus ta kümme päeva isegi püsti tõusmisest, enamast rääkimata. meelitasime nii ja naa ja kolmat moodi, aga see pujään ei tee käsu peale midagi! vot siis enam ei meelitanud. kui näpu pihku andsin, siis lasingi käia, näpp pihus, kuni kohale jõudsime, mitte et poolel teel libistan end mingil ettekäändel lahti ja ütlen hooletult "sa mine edasi, emme kohe tuleb!" lootuses, et äkki lähebki omal jalal. vot enam ma nii ei teinud ja mitte midagi ei teinud üldse, et teda iseseisvalt seisma või astuma meelitada. noh ja tulemus käes, nüüd ta siis teeb seda, teades, et teeb sellepärast, et tema tahab, mitte sellepärast, et teised tahavad. uskumatu taktikaline sõda on see laste kasvatamine ikka!

siis jaanilaupäeval leidsin teisegi ülemise purika. selleks puhuks pakkisime kokku sooja ilma riided, varuriided, varuriided, külma ilma riided, varuriided, varuriided, vihmariided, varuriided, varuriided, sääseriided, varuriided, varuriided ja peoga tarvikuid kahvel ning sõitsime hageri taha metsa. olgu öeldud, et tarvis läks vihmase, külma ja sääsese ilma riided ning tarvikuid.

metsas tegid suured mehed tööd ja mina, noh, kantseldasin lapsi. sest et õues vedelemise ilma polnud, toas polnud midagi teha, uru ei viitsinud magada aga oli unine ja nii ma siis üritasin teda tundide kaupa selleks siiski veenda. kui ta uinus, panustas artur päeva üksluisusest päästmisse ning kui ta lõpetas, ärkas uru. ja no nii ta käis. kuni õhtuni, mil uru esitles võõras kohas ja ilma võrevoodi piiranguteta oma uinumisoskust, keerutades vaheldumisi suus kaht lutti ja uinudes vaikselt üksi võõras toas võõras suures voodis. pärast seda tundus elu juba päris ilus, sai rääkida suurte inimestega ja arturigagi. hommikul algas kõik otsast peale ja olgu ette rutatuna öeldud, et üle kahepoolepäeva ma seda välja ei kannatanud, väljusime metsast ja sõitsime kodu kaudu tartusse.

aga jaaniõhtu. päev nagu ikka, mehed metsas ja minul uruga tõusudmõõnad. käbi aitas arturil ennast aidata, nii et arturi uinutamine lõunaks oli kiire ja tõhus. korraliku peo saime üles siis, kui pärast õhtusööki läksime arturiga uuesti metsa, et ragulka lõigata: kuni mina sobivat oksa otsisin, viskas tema kõhuli ja hakkas üsna valju peenikest häält tegema. püsti ei tõusnud. läksin siis püsti tõmbama ja silmasin selgust: kõhutas teine okastraadikeral. üks okas oli peopesas kinni, sellepärast ta ei tõusnudki. algul oli päris hirmus, aga kui käbi käe külma veega üle valas, selgus, et ei olnudki roostes oga otse läbi käe läinud, rohkem nagu sügava kriimu teinud. panime plaastri peale ja järgmise tunni istus artur, käsi jõuetult süles. kui kõhuvalu kurtis ja teatas, et väsinud oli, allusin nõudmistele ja talutasin magama. oli meil ju kokkulepe, et jaaniõhtul läheb magama siis, kui tahab, mitte siis, kui mina ütlen, ja kui ta tahab minna pool kümme, siis... lahtiriietumine käis üliettevaatlikult ja valati ka väike pisar vaidluses, kas ta on invaliid või ei ole. mina jäin ei juurde ja üritasin seletada, mis asi täpselt on invaliid. kui poiste aabitsast kombainiloo ära lugesime, läks tuju juba päris naeruseks. tõmbasin kardinad ette - no päike ju paistis! - ja jätsin talle raadiosaatja, et vajadusel ühendust võtta, ning läksin õue. mehed olid kokku kuhjanud kahe kuivanud hiigelkuuse, mis päeval langetatud, oksad, ja panid neile tule otsa. tallinnani pidi küll näha olema, terve see minut, mis nad põlesid. rääkisime käbiga kordamööda arturiga raadio teel juttu. kuni tuli pärast tervelt minutilist vaikust teade: "mari, mul on igav!" - "noh, siis on sul valida. kas jääd magama või paned riidesse ja tuled õue." - "riidesse ja õue!" ikka ettevaatlikult, peopesa õieli ja liikumatult, aga see oli ka viimane minut sel ööl, mil tal oma invaliidsus meeles oli. näiteks käisime me uuesti saega metsas, et leida ka vibupuu - midagi enam lõhki ei kukkunud, käis peaaegu julgelt metsas ära ja hiljem, kui majaperemees vobule nööri kah külge pannud, ei takistanud invaliidsus teda ka vibu pingutamast ja nobedat noolt lendu laskmast. ja kui ta poole ühe paiku uuesti väsimust kurtma hakkas, pärast noolelende ja naabri madli peremehelt ülelöömist, näitasin talle esmalt, kuhu oli loojunud päike ja kust juba roosatama hakkas, ning viisin tuttu.

aga tartus siin pole juhet, millega pilte kätte saab, nii et olge pilditud.

nagu finiš!

2011-06-07T18:13:00.001+03:00

kell 7.20 minu voodi serval:

"aga finišilipp on ka selline, et must ja siis valge ja siis must ja siis..."

"noh, ja?"

"aga ma tahan lasteaias ka niimoodi käia, et üks päev käin ja teine ei käi ja siis..."

päevad

2011-06-06T09:39:00.002+03:00

noh, artur käib nüüd lasteaias. ma muutsin taktikat, mis võttis talt relva nimega "psühhosoomaatiline köha" ja ta pole veel toimivat vasturelva leidnud. käib kolm päeva nädalas, kahel halastan. nii on elu päris harmooniline, jaksan kuulata, mis ta räägib, jaksan õhtul mängida, pingutan, et teha tema lemmiksööke ja nii edasi.

eile oli arturil Päev Emmega. käbi saatsime meriväljale uruga mängima ja vanaema valvata, ise pakkisime hiiglasliku koti täis tekki, autosid, lendavat taldrikut, palli, riideid, keedetud mune ja sularaha ning sõitsime natuke trammiga ja palju bussiga ning astusime suveilmale vastavalt maha peatuses Supelranna. vedelesime, mängisime, rullisime, jooksime, turnisime, kõõlusime, lugesime, sõime, väsisime. tagasi palju bussiga ja natuke trammiga, artur muidugi magas. teel õpetasin ta sirelilt õnne otsima, aga ta ei leidnud. leidsin ise ja andsin on järgmise õnne talle järada. vaatas unistavalt elektriautode poole ja nentis mõtlikult, et on jah natuke mõru. ja paljastas siis, et soovis, et elektrikaga sõita saaks. no ei saanud, paraku, sest isegi minu leitud ja tema söödud viieleheline sireliõis ei suuda väärata me kokkulepet, et seda saab tartus hansalaadal. (mitte pealinna parkides. nutikas lugeja mõtleb välja, miks.) ma ei tea, mida ta bussis unes nägi, aga ülejäänud aja on ta vahelduva eduga rääkinud ikka õnneotsimisest. mis soovid tal kõik juba reas on, ei kujutlegi ma. aga kodus kestis "lõunauni" nii umbes poole viiest poole üheksani õhtul. väikse eine, vanni ja eine järel suunasin ta hellalt tagasi voodisse.

uru jällegi ei kõnni. seni olen ma sellele üsna muretult vaadanud, aga nüüd on vanus juba selline, et justkui võiks ju! liiati oleks palju mõnusam temaga väljas käia, kui ei peaks arvestama, et põlved on kingad. kui kätest hoida, käib täitsa vabalt, tugevalt ja kiirelt. aga ise tõuseb püsti, plaksutab paar korda ja heal juhul teeb kolm tibusammu. siis ei saa otsa tasakaal ega jaks, vaid julgus või tahtmine, igatahes laseb ta end siis ise käpuli. kuidas seda julgust siis süstida? naelad põrandale?

päevaplaan on meil siin suve hakul umbes selline:

7-8 vahel kostub mõlemast noorema põlve voodist erinevaid helisid. üks näiteks hüüab üle maja "kas ma võin teie juurde tulla?", mispeale teine ärkab. või teine hakkab vaikselt seletama ja püherdama, kuni tõuseb, viskab lutid voodisse ja nõuab naerdes välja. igatahes finaal on ikka see, et üks või mõlemad on meie voodis ja toimub perekondlik püherdamine. potile pole kiiret, sest uruloom on hommikuse "hügieeni" juba enne meile oma ärkamisest teada andmist korda ajanud, nii et arturi püherdamine perekonnaga jääb tihti lüheldaseks, sest ta ei kannata tugevaid lõhnasid.

8-9, tihti siiski pigem 7.30-8.30 kandis toimub pudrukeet. sageli kahele, kui käbi on arturi enne kaheksat ära viinud. kui ei ole, siis kolmele, kui on puhkepäev ja käbi soostub putru sööma, siis neljale. igatahes üheksaks on enamasti taldrikud tühjad ja mina üritan kohvi soojalt ära juua. kui uru on hoolitsenud selle eest, et see ei õnnestuks, ma olen loobunud ning keskendund temaga klotside rullimisele, purude puhumisele või loomahäälte tegemisele, hakkab ta vinguma ja silmi hõõruma. varem 10-11, nüüd juba poole kümne paiku panen ta magama. see käib nii, et lutt suhu, kuiv marli paika, analüüs "väike karu otsib päikest" ainetel ja koos kahe - kindlasti kahe! - lutiga puuri. lahkun lauldes külma kohvi juurde. noh siis ta ärkab kusagil poolteist-kaks tundi hiljem rõõmu ja naeruga. kui seda ei kostu, tuleb ta tagasi pikali aidata, sest uni on ilmselgelt pooleli jäänud. aga no siis tuleb lõunasöök ja mäng, siis vahele veel imelikke suuremaid ja väiksemaid sööke ning 16-17 paiku veel üks 90-120-minutine uni. kui kodus, siis samamoodi kui hommikune, kui õues, siis on keerulisem, sest õues on põnevam. õues võib ka hommikune uni alata näiteks kell 12, sedagi juhul, kui ma lõpuks lükkan käru kusagile murule puu alla, kus pole mitte midagi huvitavat vaadata, ja loksutan motonoonselt edasi-tagasi. vahel toon õue käigus arturi lasteaiast, aga kui käisime õues hommikul ja nüüd magab toas, toob käbi. noh ja siis pärast ärkamist on jälle mingi söök ja siis mäng kogu perega ja pärast kella 20 üks kõhutäis putru ja kella 21 paiku pesu, kirjandusteose analüüs ja kahe lutiga puuri.

aga noh nüüd ta siis magab, kohv on otsas ja ma katsun need alberti sokid ikka ära kududa.

kassikeel

2011-05-24T17:34:00.002+03:00

õõgutamine ja mimistamine nimetatud, tahan ma veel peatuda mõnel üldisemal keelepeatükil, kus kass näitab rääkimahakkamisest tänaseni üles nii peent keeletaju, et minu meelest tuleks need peensused suurde keelde üle kanda, ja mu keel ei paendu teda parandama.

välted. eesti keeles on välted ja on lõkse, kus ma[t/s]id eksivad. targad ütlevad: töötada. toetada. artur ei eksi. enamgi veel, kui artur tahab hüpata, siis ta väljendub julgelt: "ma pole ju terve päeva hüppada saanud!"

käänded. eesti keeles on käänded ka. siin lõkse pole, aga on mingid kombed. on vahe, kas sa paradasid jope või parandasid jopet eksole. no kas said tehtud või mitte. vot ja kui artur vajab abi, siis ta tahab ka, et seda poolikuks ei jäetaks: "tõsta mu siit alla!" nõuab ta. ja ma tõstangi TA sealt alla. miskipärast on meil nii, et "tõsta mind alla!" ja "tõstsin su alla." miks siis ei võiks kohe paluda et "tõsta mu alla" selle asemel, et eeldada tõstjalt poolel teol lihasnõrkust.

miim

2011-05-24T17:23:00.002+03:00

ükskord me arturiga avastasime tammsaare pargi veerelt miimi. nüüd on see ta lemmikatraktsioon kesklinnas ja täna ta lausa väljendus, et miim hakkas sellepärast miimiks, et selles pargis, kus pole laste mänguväljakut, poleks lastel igav.

aga sel laupäeval, just enne Suure Oksetõve algust muksukese esituses selgus, et miim ei olegi alati miim. ronis oma kasti otsast maha, rääkis mingite jorssidega juttu ja suitsetas! 4-aastane oli hämmaris ja ma kartsin, et järgmiseks selgub, et muru ei olegi roheline või midagi.

aga miim artur taanieli elus ja mõtetes on andnud eesti keelele jällegi uue sõna. mida miim teeb? no seisab, midagi ei tee. aga kui raha annad, siis ta hakkab mimistama!

õõgutab

2011-05-18T12:27:00.002+03:00

nagu raamatud kirjutavad, on nelja-aastased loovad ja mängulised. ja jutukad. eriti siinne eksemplar, nagu teada. kõik need asjad kokku pannes saame tulemuseks palju sõnamänge, -loomet ja -seiklusi. kõik nad vääriksid kahtlemata ülesvõtmist ja tallelepanemist, aga pole talle, pole mälu, pole aega. siiski üks:

tulime suurest mäest alla kesklinna ja kui arturile hüüdsin, et autotee läheneb, pidagu oma jooksuhoog kinni, oli tal sellega raskusi. pärast seletas, et ta ei saanud, ta õõgutas. kui uurisin, mida see tähendab, siis selgitas: "no mägi andis mulle nii suure jooksuhoo, et ma ei saanud seisma jääda." mõtlesin järele ja mina ei teagi selle kohta eestikeelset sõna. no inerts, aga mida inimene teeb, kui inerts teda mäest alla jooksutab? inertsib? ei! õõgutab!

emadenädal

2011-05-09T23:16:00.004+03:00

ärge nüüd arvake, mul on tegelikult ka täitsa mitu asja, mida mul on plaanis siia kirjutada. ikka päris ammu juba. aga näe ei kirjuta. aga ma ikka plaanin!

seniks ülevaade uudistest.

eelmise nädala lõpus käis artur vanaemaga filjandis teaatris. vaatas, kuidas karlsson majasokule peerukoti istumise alla sokutas, trossi abil lava kohal ringi hõljus ja lihapalle sõi.

meie kasutasime aega ratsionaalselt ja viisime zebra sõitma ning uru mootorrattaid vaatama. käbi tuunis natuke tühikäiku ja sai aeglussõidu eest teise koha. uru konfiskeeris karika ja jõi tühjaks.

emadepäeva veetsime vanalinnas: ennelõuna ühe magava ja pealelõuna kahe mängiva lapsega. mängida sai raekoja platsil toiduga (uru) ja talvest jäänud graniidigraanulitega (artur), harju mäel muru ja mägedega. koduses trammipeatuses ja hiljem trammiaknast nägi artur

kokku kaht väikest tüdrukut, kes oma väikestel roosadel jalgratastel sõitsid ilma abiratasteta. artur tegi ettepaneku, millest me ei saanud keelduda: võetagu ka tema rattal abirattad ära, ta nüüd tahab sõitma õppida. kuna mõlema poisi päevauni sõitis tugevalt sisse ööunne, jäi õhtune rattasõit siiski ära.

täna tähistati eilset lasteaias uhke peo ja punavalgekese etendusega. staažika puudujana arturil oma rolli polnud, aga selliste jaoks oli kirjutatud etendusse terve plejaad pöialpoisse, keda sai lavale rivistada nii palju kui kutte kohal. nii kargas meiegi kass õnnelikult laval ringi ja tema ema jäi peoga vägagi rahule. eriti kuna kulminatsioonina sai ema puudujalt ikkagi omatehtud kaelaehte ja imelise kaardi ja väikesed käed põimiti kahvel ümber kaela. pilte ei näe, teisi lapsi oli liiga palju ja ma ei tea, kas nad tahavad meie blogis rippuda.

väikevend panustas peole toomashendriku ilmega.

siis tulime koju ja tegime teoks eilase toimetuse: abirattad. kui ratas valmis, sõnastas artur nagu muuseas: "aga kuidas sellega sõitmist alustatakse?" "vot see ongi see trikk. ma võin sind alguses natuke lükata," lubas peomelust lahke ema. lükkasingi. esimesel korral püüdsin kinni poole vöndalöögi pealt, teisel korral jõudis ikka ühe jalaga ära vändata ja oli ise ka imestunud: "ma natuke ju sõitsingi!" kolmandal korral oli sõit selge. ja seitsmendal korral ma ei viitsinud enam kõrval joosta, mistõttu pärast seismajäämist ta lihtsalt laiskusest (no selle asemel, et, ratas käekõrval, meieni kõndida) õppis ka startimise ära. vot sedamoodi! kümnendal korral vahtis juba vabalt ringi ja oli kui kala vees.

(ja sellise mütsi kudusin urule! meil on selliseid juba kaks ja varsti on albertil ka! ja siis ma teen neid veel ja veel, sest mulle meeldib neid teha! iseasi, kust need lapsed leida, kes need ära kannavad eksole.)

siinkohal väike analüüs: artur polnud veel kaheaastane, kui jooksuratta selga istus. alul oli nagu kakahäda seal otsas, paari nädalat hiljem lasi paaristõugetega nagu veerpalu, hoo pealt oli tasakaal vägagi käpas. nii ta kimas meil veel mullu sui siin, otsis mägesid, kust alla sõita, hoidis jalgu üleval, kuni sai, kasutas pädevalt käsipidurit ja oli üldse kaks suve äss. mullune sügis tõi päris jalgratta, millel olid abirattad küljes. mitte et tal tasakaaluga probleeme oleks eksole. aga ta ei teadnud ju väntamisest midagi. noh, sügisvihmad kulusid selle pulliga harjumisele, kevadel nüüd hakkas päriselt sõitma, mis tähendab, et sai väntamise selgeks. puudu oligi ainult see päästik, mis motiveeriks teda abikad nurka viskama. aitäh, väikesed roosad rattakesed, te pealt nägi artur, et väga väikesed lapsed sõidavad kahel rattal! nii et jooksurattal tasakaal, pöörded ja pidur ning abikate najal väntamisoskus ja ongi rattasõit valutult käes.

sammulugemise nädal

2011-05-03T23:04:00.005+03:00

jaa. tähendab, ükskord astus uru ühe sammu. seda teeb ta ainult kõige põnevamate asjadega kõige ekstaatilisema motiveerimise peale. laupäeval suutis käbi nii ekstaatiliseks minna, et uru oli sunnitud lausa kaks sammu astuma. ja eile! eile astus.... kümme!

täna ei astunud ühtegi. kus tal kiiret.

püksid!

2011-04-26T17:21:00.001+03:00

kakanaljad koguvad hoogu. ega seda nalja ei viitsigi sinna taha ju alati mõelda, võib ka lihtsalt pomiseda "kakakakakakakaka".

aga tänahommikune avastus oli, et KÕIGE naljakam asi on PÜKSID! sest nende sees on kõik hea huumor üheskoos! eksole, pepu, kus kaka, ja noku, kus pissi, ja peer veel pealekauba!

pühademunad

2011-04-24T12:55:00.001+03:00

sebastian loeb!

2011-04-22T10:03:00.002+03:00

üleeile luges artur ajaviiteks ukse tagant kokku REINMAN.
eile luges ta kokku minu kirjutatud KARU.
ma ütleksin, et ta oskab lugeda.
iseasi, et ta ei taha.
selle karuga ma lõin mängu, kus ma kirjutan sõna ja kui ta selle kokku loeb, siis räägin sellest kokkuloetud asjast ühe jutu. no rääkisin siis, kuidas kalamees läks üraskeid otsima ja karu kätte jäi. aga rohkem ta ei tahtnud lugeda kahjuks. ehkki jutte tahtis küll kuulata.

uru jällegi astus eile ühe sammu. ühe. vasaku jalaga. siis astus varsti veel ühe. vasaku jalaga. ja siis paar tundi hiljem ühe parema jalaga. ma veel ei ütleks, et ta käib. isegi mitte et ta astub. aga suur samm inimese jaoks on siiski tehtud.

ja artur elab lisaks pissi-kaka-pepu-noku-naljadele viimasel ajal "kes teisele nime annab see ise seda kannab" tähe all, mis täna tõi ta teadmisele, et kuna meie panime talle kass artur nimeks, kui ta pisike oli, siis me oleme ise kass arturid. ma ei suuda vaielda, tundub loogiline ju.

viies sõna, kaheksas hammas

2011-04-17T19:44:00.002+03:00

üleeile lõikus kaheksas hammas. eelmisest on nii palju aega möödas et keegi mäletagi enam midagi. suuremat draamat ei tehtud, mis siin ikka eksole, eks neid hambaid tuleb ja läheb.

kokku lugesin neli sõna, või noh, pooled küll häälitsused, aga märgivad konkreetset asja, nii et lähevad sõnana kirja küll:

potile küsimise hääl;

autot märkiv puristamine;

emmemmemm minu juurde tulles ja

mämmämmämmämm... ei, mitte ämma juurde minnes, vaid süüasaamisega seonduvalt. piisab, kui keegi ütleb jutu sees "süüa", kui väike inimene juba mämiseb. käbi õpetas.

kunagi tegi ta kassi häält, aga vahepeal oli kaua vaikus. üleeile tegi veel kaks korda, nüüd juba täiusliku "näu", aga kui hüüdsin käbi kuulama, siis käsu peale muidugi ei korratud ja nüüd on kassid vait olnud.

aga täna. täna tegi käbi süüa ja mina aelesin lapsega. see kisab ja näitab kuskile poole. ostutatud suunas ei paistnud ühtki ta kirge ja ma olin täitsa hädas: kehakeel ütleb, et midagi väga konkreetset on vaja, aga aru ei saa, mida. ei tahtnud sülle võtta ka, et lähme ja näita, mõtlesin et las teeb mulle ikka distantsilt selgeks. kui ta aru sai, et muud varianti pole, ütles välja: "raa!" (kurgu r-ga muidugi, midagi k laadset pigem). riiulis nimelt, selgus, oli siiski üks tema kirg, käbi euromüntide album, mida nad igal õhtul koos revideerivad ja täiendavad.

tema viies sõna on raha!

tänane saak

2011-04-08T21:31:00.003+03:00

arturil nudisin harja lühemaks, nüüd on täitsa ruslani moodi. ühtlasi omandas suure poisi ilme.

aga ükspäev oli meil midagi siilidest juttu ja ta ütles täitsa lambist: "oo, ma vist tean, kuidas siili joonistada!" soovitasin selle mõtte meelde jätta, et kui joonistamiseks läheb, saaks proovida. noh, sattuski täna tahvel näppu ja ta kustutas mu vahvlijäätise, et siilile ruumi teha. "ma oskan ainult suurt siili teha," selgitas ise. hakkas siis ühest nurgast peale, tegi väikese kastikese ja vedas sealt horisontaaljoont, ise imestas: "natuke tuleb auto moodi." ja siis üllatuslikult: "ma teengi vist auto hoopis!" auto sai kahekorruselise pagasniku, mõlemale korrusele asjadki. siil jäi ideepanka.

laenasime ühe masina

2011-04-07T22:04:00.003+03:00

enne:

nüüd:

pärast laki mahapesemist oli artur üsna nurgataguse joodikpunkari moodi ja ma väga loodan homme selle ka kätte saada. käbi küll arvas, et nii võikski jääda. ja et kui jääks, siis artur ei saaks arugi, et midagi on teisiti, sest ninani ulatuvat tukka peaks ta ikka harjunud liigutusega kõrvale lükkama ja külm ka polevat: "ainult kätel natuke."

eesmärk polnud siiski pätikari, vaid tugevamad juuksed. ootame uusi lokke.

jääb ise magama!

2011-04-04T16:30:00.003+03:00

lähemalt eelmise postituse punktist "jääb ise magama!" uruhiire cv-s.

sünnipäevaplaanist on näha, et taas saabus see tänamatu elukorraldus, kus laps on paduväsinud, aga keeldub kisades kõikidest "valedest" uinumisvõtetest ehk väänleb minema sülest, keeldub rinnast jne. vot ja siis teisipäeval ehk päev pärast sünnipäeva tegin ma seda, millest polnud ilmselt pääsu: panin ta voodisse ja lahkusin toast. tema käsutuses oli voodi ja kaks lutti. ja noh, hõbedane kõri 65 minutiks, paraku. käisin regulaarselt paitamas ja pikali aitamas, lõpuks uinus. pärast seda uinub nii päerval kui õhtul ise 5-15 minuti jooksul mõningase jauramise ja ohtra sahmimise järel, siis lähen panen teki peale. ega see nutuvärk mulle teoorias kunagi meeldinud ole, aga selle lapsega ei paistnud muud varianti. igatahes on see nüüd tehtud ja elu kuidagi lihtsamaks läinud.

öödeks vahetasime käbiga kohad. st käbi magas uru puuri kõrval ja kui öösel oli ütlemist, siis aitas ta pikali ja tegi pai. kaks ööd tegi, järgmisel kahel kostus vaid vaikset unesegast halinat paaril korral. seejärel on rohkem midagi kostunud, aga kuna päevad on ka kahtlased, usun hammastesse.

mulle tundub, et asi oli ajastuses. 8-kuuse lapsega ei usaldaks ma midagi niisugust korraldada. ma olen baasturvalisuse usku ega taha alla aastase lapse vajadusi ignoreerida. liiati niisuguse, kes ongi sünnist saati keskmisest hellem ja õrnem paistnud. aga aasta täis tiksumisest olulisemaks sai kindlasti märk uru turvatunde-ämbri täissaamisest viimastel nädalatel. see on täitsa teine laps kui seni! iseseisvam selline. julgem selline. mängib võõraste inimestega. mängib üksi. ja näe, uinub ka üksi!

üheaastane uru

2011-04-02T22:16:00.005+03:00

neile, kes lahtiste uste päeval ei osalenud, ja meile, kes me saame hiljem lugeda, väike analüüs. naljakal kombel on suurem hüpe juhtunud just viimase nädalaga st vahetult pärast sünnipäeva.

suur kirg on tassid ja kõikvõimalikud joogianumad. ja muidugi joomine ise. kui ma toas kusagile teetassi panen, siis ta pilk on sinna naelutatud. mängib, mängib, siis keerab tassi poole ja viitab: "ööö!" või lunib end kiiresti sülle ja nõuab tassi juurde viimist, et sinna vähemalt vaadatagi. tänu sellele kirele joob ta päris palju vett. saab hakkama igasugusest anumast joomisega ja mängib joomist ka suuremat sorti klotsiämbritega. joob vabalt ka savikruusist, ühe käega, jogurtit, pudelist vett... nokaga tassi üle imestab.

teine kirg on pallid. sünnipäevajärgseil päevil õppis venna toast leitud pinksipallidega viskamise selgeks ja need on nüüd erilised lemmikud, aga veertab-viskab ka suuremaid, patsutab laginal naerdes hüppepalli, näpistab pauguga lendu õhupalle jne.

kolmas kirg on käbi. peamiselt on käbi vajalik selleks, et ronida talle sülle ja siis hakata seal üles-alla hüppama, keel suust väljas, suu pärani ja lauldes "ää-ää-ää-ää!"

ei huvitunud kuni sünnipäevani enam rinnast rohkem kui unega seotult. igasugu muust toidust seda enam. kõhu täitudes hakkab tegema uskumatuid nägusid (hiljuti siiagi postitatud).

topsikuhi, kus kümme eri värvi ümmargust topsikest käivad üksteise sisse. pikk mäng! õpetab ka teiste anumatega proovima, mis mille sisse läheb ja mis mitte. gabariidid loovust ei piira, võib ka ämbrit sõrmkübarasse proovida panna - no mine tea, äkki läheb! kui mitte, saab ju ikkagi alati mõlemaga joomist mängida.

hästi istuvad ka nn küpsisetünnid, kus õige kujuga klots läheb õige kujuga auku. ühel sellisel on tünni asemel bussi disain ja küljel nupud muusika valimiseks, mis on kah üks äraütlemata vahva viis aega veeta: istud tüünelt, käsi nupul, valid palu ja õõtsud šefilt. ise vaatad suuri, et kas nad ikka näevad, ja naeratad nunnusti.

kopsimisalused - vabalt! peksab haamriga täitsa tublisti ja siis lükkab käega kahvel.

õppis ka asju üksteise peale panema. klotse siis ennekõike. on rahul, kui õnnestub, ei kurjusta, solvu ega loobu, kui ei õnnestu, vaid proovib veel.

sellega veedame iga päev mõlemad lõputult aega ja artur ka. üks õnnestunumaid oste mu elus vist.

pusletükid ja legod arturi toas on alati mõnus peotäis. kuna sissepanemisemängud on kirg, siis annab neid pisikesi vidinaid mõnda aega pisut ohjata, andes lapsele puhku mõne topsiku, kuhu neid tõsta, kuid varem või hiljem - tema puhul hiljem, aga vahet ju pole - hakkab ta neid sealt jälle välja loopima, ja seda suure kaarega üle õla. see juhtub nt siis, kui tops saab ebameeldivalt täis: tühja topsi on asju palju mõnusam visata. juhtub ka äraspidist: kuhjab peotäite kaupa legoklotse pisikesse legoprügikasti ja seda saab teha väga kaua, sest suurem osa läheb mööda niikuinii. selline mäng oli täna.

pillimängud. plekist trumm ja kaks plekist klaverit kutsuvad! artur puhub flööti kõrvale.

raaaaamatud! kõikvõimalikud. naerab valjult, kui ma arturile ette loen või nõuab pildiraamatuist selgitusi.

trepist ei saa üle ega ümber. nigu meelde tuleb, pannakse jubetuma padinaga sinnapoole ajama. saab ise hakkama, aga me ikka turvame igaks juhuks taga. teoorias oskab alla ka tulla, aga ei praktiseeri.

jääb ise magama!

kui aega saan, lisan pildimaterjali. võibolla vidjotki!

nii need päevad läevad 12

2011-03-30T16:28:00.002+03:00

28. märts ehk palju õnne sünnipäevaks, väikene mees!

äratused, mille vaigistan põgusa või pikema imetamisega, leiavad aset kell 1.30 ja siis veel ja siis veel.

7.37 virgumine

7.45 nõuab karuraamatut. toimub püherdamine, aelemine ja raamatust nõudlikult eri objektidele osutamine, misjärel esivanem peab nimetama objekti nime ja/või häälitsuse. toimub padjasõdagi.

8.07 käbi viib uru potile ja pessu. vahelduseks minu algatusel, mitte uru ega käbi.

8.15 läksivad atsi tuppa.

8.25 riides laps naaseb minu juurde, käbi läheb alla lava seadma. tõusen ja otsin riideid.

8.30 uru tirib ilmekalt kõrvu ja haigutab. ("ema, ma olen unine!")

8.40 lutistatud uru tuhlab arturi toas, artur aeleb voodis, mina pesen.

"kus on inimese süda?" küsib artur voodist.

näitan.

a: "miks mitte kõhus? ma arvasin et on kõhus."

m: "kõhus on igasugused toiduga tegelemiseks vajalikud asjad. seal võetakse toidust kasulikud ained ära ja ülejäänu tehakse kakaks."

a: "kas suhkur ka?"

m: "vahel ikka."

a: "kas koos maitsega?"

8.43 laskun uruga. tutvustame talle uut lelu ja teeme putru.

9.10 artur tuleb alla. uru vahib, kuidas käbi puldiga mersuga hullab.

9.35 poisid sööma! - puder ja kook.

9.40 mina ka!

järgneb mäng ja õhupallisõda elutoas.

11 rinnast keeldumine ja õueriided neljale.

11.15 õues. helistab krt 10 ühest kalamaja majast. käbi läheb loppa lükkama, artur nõuab tähelepanu ja uru uinub seisvas kärus. toon statoilist üks väike tom. artur, kes on toas ajanud vingumisega kõik täiskasvanud kurjaks, on saanud ülesande õueni vait olla ja õues üks hea tuju tegu teha. siin on tulemus:

"miks on maja maja maja,

auto on ju maja tere!"

naeran tõesti südamest ja kõik on jälle sõbrad.

11.27 "miks on talv maja tuvi,

tuvi on ju postkast!"

lisan omalt poolt ühe vana hea nalja, millest noor poeet kohe inspiratsiooni saab:

"miks on vedel vedel redel,

miks on lind veder leder."

11.45 otsustatakse, et lähme politseiparki. helistab elva-vanaisa. külastame ka secondhand poodi (ühe euro eest lühkareid kogu lastekarjale) ja loomapoodi (kus saame teada, et toredad loomad aknal on deegud).

12.27 saabume politseiparki. igaüks mängib, nagu oskab. teoks saab päeva kolmas sõda lume abil, oma osa saavad ka võõrad lapsed. keset sõda teatab vapper sõdalane sillamäelt, et tal on pissihäda. pressime käbilt välja kahekümneka ja lähme pistame rohelise putka pilusse. uks avaneb sahinal ja näen kah selle imeteo seestpoolt ära. viimati üritasin 2008. aastal londoni öös, aga too sülitas kõik pennid sama puhtalt tagasi ja ei mingit sahinat. arturiga igatahes käime ära ja väljume ebaviisakalt, leidmata veetõmbamise nööri. pole vist hullu, sest kuni me putkat väljastpoolt põrnitseme, et millal see "hõivatud" kiri tagasi "vabaks" rullub, kostub seestpoolt rohkelt hääli ja tundub, et vett tõmmatakse uksesahina järel mitte ainult potti, vaid uhutakse minema ka me saapajäljed. asutame koduteele, millel artur väsib nii, et kasutan võimalust, mida mul tavaliselt pole: käbi jätkab uru une huvides koduteed käruga ja mina arturi tuju huvides trammiga. trammis muidugi on väsimus kadunud ja kassipoiss lippab jooksujalu istmete vahet. sikupilli peatuses jätkub jõudu veelgi, sest seal on nänniputka, kus on vaja autosid ja komme windowshopata.

kodus - kellast pole aimugi, sest kirjaplokk jäi kärru - saab artur mõned lahtiste uste suupistelaua tarbeks tehtud pasteediga leivad-saiad ja kerib end sirli, siimu ja saladuste saatel kerra.

keedan urule juurikaid. aknast paistab auto kõrvale pargitud urukäru ja selle kõrval külmetav käbi. panen teevee keema.

...

15.10 prügi viidud, köök on talutav. siirdun tuppa juubilarile tähelepanu pöörama, aga tolle pilk on naelutatud puldimersule, mida käbi tuunib. peitun teega Musta Kulla taha. vahepeal uinub käbi põrandal, mis tähendab, et saan löögile õhupallide, mersu ja kummipalliga mängimiseks. käbi virgudes järgneb palliveeretamine kolmele, sekka väikese inimese unised vingatused.

16.30 vingatustest on saanud jauramine. pakun rinnal uinumise võimalust, kuid mind vilistatakse välja.

16.45 oleme tagasi all, klotsimäng isale ja pojale (top geari toetusel isale). hiilin meile lugema.

17. kordub ving ja einekatse.

17.10 pasteedisai ja haps juubilarile.

17.20 tuju taastatud. helistab tartuvanaema. mina teen kalahautist, poisid lähevad arturi tuppa.

17.55 kostub naeru (uru) ja naeruga võitlevat vingumist (artur).

18 käbi toob uru mulle kööki, see asub vürtside sahtlit revideerima. vangistan päti puusale ja tegutsen ühe käega, käbi vaatab telekat. nördin valjuhäälselt. taanduvad üles. varastan üks küpsis maasikamoosiga ja katan laua.

18.25-35 toidan-kiigutan uru siiski vägisi unne.

18.38 artur teatab, et tema ei taha süüa. see on meil standard 3-4 päeva pärast ükskõik millise vanaema juures käimist. võib aimata, et seal taoline teade vabastab kohukesed, krõbinad või muud meelepärast. kodus mitte.

18.45 käbi teatab mu uurimise peale, kas tema sööb, et ta võib ju kaasa mängida.

19.10 siiski! kalahautis kolmele. artur kiidab taevani (ja tahab seda palju veel järgmiselgi päeval).

19.30 rebin uru voodist.

19.40 kõik poisid lähevad üles, ma tõmban hinge.

19.50 kostub uru naeru. toon ta riisile.

20.07 näpuvärvid ja neist tulenev hämmeldus juubilarile. ei maitse.

20.20 käbi ja uru mängivad toas, mina ja artur maiustame köögis küpsise ja moosiga ja kasime kööki.

20.23 artur lunib veel üks küpsis.

20.26 köök pimedaks, kõik üles koristama ja pessu. järgneb loogiline jada ka

21.02 poen uruga voodisse.

21.54 vaikus, tõstan ta puuri, lahkun ja laskun. nii pikk uinutamine on vist küll viimase poolaasta rekord.

22.07 vaarun voodisse.

sünnipäevad

2011-03-30T16:04:00.002+03:00

uru sünnipäevad on nüüd peetud.

algas pidustustehooaeg laupäevaste lahtiste uste päevaga, mil juba varavalges juhtus kaks tähelepanuväärsust: perenaine pani endale kenad riided selga ja tartust saabus vanaema. vanaema tõi kinke tervelt armaadalt naissugulastelt koondnimega "vanad" ehk endalt ja kahelt vanatädilt. uru, nagu võiski arvata, keskendus pakendite salapärasele krabinale, nii et analüüs, kiitus ja tänusõnad jäid minu õlule. olgu talletatud, et krabina seest koorus välja lõbus seinale riputatav sentimeetrikangas, raamat rongiga, esimesed kingad ja soe pesu.

päev kujunes rahumeelselt. millalgi lõunapäikese käes saabus albert oma naisesivanemaga. poisid polnud üksteist paar nädalat näinud, aga võõrastama ei hakanud. alul püherdati elutoas, siis aeleti köögis, seejärel koliti üles juubilari suure venna tuba rüüstama ning loogilise jätkuna prooviti ära dušikabiini kui mängunurga võimalused. kaks ema tegid selle kõik reipalt kaasa. dušinurga etapi käigus saabus kolm sats j-öö ja K kehastuses ning just vannitoas uru oma järgmise kingikoti saigi. koos kahe sealt leitud raamatuga (uru keskendus taarale ja hakkas kingikotti vannitoast leitud manti ajama. päris palju mahtus.) laskusime alla. noorimad pidulised olid üsna hingetud, kuid viisakusest ürituse mõningase pidulikkuse vastu ei jauranud keegi, vaid seisvate pilkude ja aeglaste liigutustega mängiti vapralt edasi, kuni üks paigutati turvahälli taksot ootama ja teine viidi voodi.

lõviosa pühapäevast keskendusime hoopis onu tarmo sünnipäevale meriväljal, kuid asjaolude soodsa kokkulangemise tõttu naasis viimast päeva juurvili sealtki kopsaka saagiga: uus tass (sobival hetkel, vanal rebiti just eelmisel nädalal kõrv ära) ja päris-oma-peegliga klotsikastike. ja kaks kimpu lilli suure vaeva nägijale. käbi jäi seekord ilma. meriväljal toimus ka taaskohtumine arturiga ja õhtul said kõik vanni. misjärel uinumise asemel kell 21 rebiti end huilates suurest voodist minema, maha, esikusse, arturi tuppa... kell pool kümme igatahes ulatas ta mulle alandliku järjekindlusega ükshaaval kätte kausitäie pesust tulnud stringe, et ma saaksin need pesurestile laduda. misjärel ma tänasin viisakalt ja siiski ta otsustavalt tagasi pimedasse tuppa vedisin.

esmaspäeval, mil juurviljast pidi saama väikelaps, oli traditsiooniliselt (mille oleme loonud arturi nelja sünnipäevaga. suurte omad kahjuks on sest kenast kombest seni välja jäänud.) kodus kogu pere st käbi tegi poppi. peamiselt oli plaanis uruga päev otsa mängida ja pakkuda talle igas kõvaduses väärtusi, mida väike hing vähegi ihaldab. hommikul sai ta veel ühe krabiseva koti, kust meie leidsime endale uue toreda mänguasja. uru keskendus taas taarale ja tuba katvale õhupallimerele. hommikupudru järel said kõik kooki. urule maitses. järgnes õhupallisõda neljale ja muud lõbud, kuni peategelane haigutama hakkas. päevarahu huvides ja ilmale vilistades viisime ta õue magama, nii et artur sai ka natuke politseipargis mängida. õhtune pakett nägi ette veel mängimist, siis veel ja veel ja veel. vahele eineid, haigutusi, keeldumisi magamisest ja uinumise hõlbustamiseks pakutud rinnast. jant päädis suurema väsimusekisa ja poolvägisi süles unnekiigutamisega kell pool seitse õhtul. millele loogilise jätkuna ei söödud õhtusööki pool seitse, vaid rohkem nagu kaheksa, ning uinutamine ööunne kestis rekordilise astronoomilise tunni.

siis tuli vahele üks argipäev ning täna astus üheaastane laps perearstil kaalule ja mõõdupulgale, et teada saada, et ta on 74 sentimeetrit 9,34-kilost poissi. kinki ei antud.

uru 1

2011-03-28T10:08:00.002+03:00

avan kommentaariumi virtuaalseteks õnnesoovideks.

palju õnne, urunaator!

juubeli ootuses

2011-03-24T15:30:00.003+02:00

ja olgu öeldud, et neile, kes soovivad näha, milline näeb välja üks üheaastane harilik põhja-eesti uruhiir (isane), siis temaatilised lahtiste uste päevad kestavad sel laupäeval, kaks päeva enne kella kukkumist, kella 9-21 sikupilli keskuse taga ühes majas. isend magab tihti enne kella 07, kl 10-12 ja 17-18 ning alates kl 20.30, aga pead ma päevarežiimi eest ei anna. kaasa võtta hea tuju.

antibiootikumid kahele

2011-03-19T21:10:00.003+02:00

artur tahtis joonistada, aga pliiatsid olid toas, kus uru juba und magas. mina olin vannitoas vajalik ja tartuvanaema arvas, et uru tuppa pole hea mõte minna, oli teine enne uinumist niigi häiritud kogu ilmast, ei tahaks teda veelkord ärritada. artur arvas, et ta läheb hiilib pimedas sinna tuppa, võtab ühe asja ja tuleb vaikselt tagasi. siin vaatab lambivalgel, mis ta sai, ja kui on pliiats, hiilib tagasi ja toob veel. mis saab, kui ei ole pliiats, ei saanud me teada.

muidu käisime jälle röntgenitoas. erinevalt esimesest korrast, mil kogu personal ja vanemkond käis ümber lapse ja otsis nuppu, millele vajutada, et ta oleks üldse nõus laskuma vestlusse teemal “protseduurid”, hüüdis ta tädile “tere!”, ütles oma nime, käis temaga kahekesi “märklauaga” ukse taga ära ja tuli sama rõõmsalt poole minuti pärast omapäi tagasi. preemiaks ostsime polika apteegist hematogeeni ja tartu prismast lego. natuke nagu selle eest ka, et perearsti juures näpu sisse auk tehti. ei midagi erilist, lihtsalt köha.

viirus ei olevat, mis tekitab küsimuse, millest siis uru nohu ja minu kurgukähedus. aga vähemalt teoorias on kõik võimalik: lapsed jäid samal ajal nohusse. see oli kaks ööpäeva pärast vastlaõhtut. artur sai hääle kähedaks kohe, aga tõsiselt lajatas hiljem ja mõlemale. ja minu hääl kadus pärast seda, kui, vilistades juba lapsena kirjandusest loetud tarkusele “kevadine soe on petlik!”, kodusel mänguväljakul petliku päikese käes seebimulle puhuda hingeldasin. võibolla meil on tõesti kolm erinevat külmetust, mil pole mingit seost lasteaia, viiruste ega üldse haiguste perioodiga!

***

kõik eelnenu on kirjutatud neljapäeva õhtul, aga mitte avaldatud, sest internet ei olnud koostööaldis. täna kehtib ainult esimene lõik. reedel, pärast meeleolukat päeva ploomi ja pangaasiuse peale köhides, neid kallistades ja nendega mürades kõlas telefonitsi diagnoos: kopsupõletik. emahinge tungis lisaks ängile nimetatu pärast mure uru nohule lisandunud köha pärast, mis arturi diagnoosi valguses sundis mind külastama tartu lastehaigla vastuvõtutuba. uru kappas läbi kõik aknalaualt leitud hobusekesed, esines silmapaistva vaprusega nii röntgenitoas kui kahe purgitäie vere annetamises teaduse hüvanguks, misjärel saime retsepti teiselegi purgitäiele antibiootikumidele. ühele kopsus, teisele kõrval müristavale bakterile.

siiralt loodan, et prk rõivaste pärijad pääsesid.

oma isade pojad

2011-03-16T21:49:00.002+02:00

kui artur hakkas seda va püsti-käed-lahti trikki tegema, siis alul balanseeris meie voodis. no turvalisem ju, kui midagi nihu läheb. et vähemalt on pehme ebaõnnestuda, isegi kui õnnestumine on keerulisem.

aga uru, temal on teised kriteeriumid. tema lemmikkoht selle va püsti-käed-lahti jaoks on söögitool.

hullud päevad

2011-03-12T11:00:00.005+02:00

nädal algas tegelikult väga viisakalt. esmaspäevase kauni kevadpäeva veetsime kaili ja pudinatega kristiine keskuses, ostes marks&spencerist uskumatu hinna ja koostisega võiküpsiseid ja prismast kohupiimakoogi jaoks kohupiima. siis tulime meile ja tegime koogi valmis ja sõime ja sõime ja sõime.

teisipäeval ajasime käbi töölt varem ära ja näitasime arturile vabaõhumuuseumis vastlaid.

uru sai ka maitse suhu ning vaatas kogu pidu sülest. nagu arturile kohane, leidis ta palju negatiivset ja ingoreeris positiivset. see on päris uskumatu, kui pessimistlik on võimalik olla! kelgutamise nautimise asemel näiteks vaatas ta teiste kelke ja kurvastas, et temal sellist või sellist või sellist pole. mitte et me kelgul midagi viga oleks. aga kui kelgutatud, etendus vaadatud ja veel kelgutatud, sai kuklit ka.

naistepäevana ei meenu mulle selle pere ainsa naisena sest teisipäevast midagi.

kolmapäeva veetis artur lasteaias, just nagu alguses kokku lepitud sai. kokkulepe on kahele päevale nädalas, tavaliselt neljapäev ja reede. aga sel korral pidid suured poisid minema reede hommikul motokokkutulekule, nii jäi lasteaiale kolmaba ja neljaba. mina veetsin vaikse päeva uruhiirega ja käisin tänavuse korra stockmannis ära. õhtul hilja, kui lapsed magasid ja käbi korra vannituppa läks, suutsin ahvikiirusel teha kolm väikest küpsisetordikest ja külmkappi ära peita nii, et käbi, kes tuli otsima kohupiimakooki ja juua, neid ei märganud. arturil oli hääl kähedaks jäänud.

neljapäeva hommikul porisesin käbile "sa vaata et uru maha ei püherdaks, ma lähen vaatan seda arturit." nii tegingi, aga siis lippasin alla ettevalmistatud kingikoti ja koogitüki järele. enne briifisin arturit ka, et ma toon koogi, ta mõelgu, mis lauluga me käbi üles ajame. kui ma naasin ja esikus tordivulkaani süüdata üritasin, istus artur juba käbi juures suures voodis ja muudkui mulises: "ta vist üritab küünalt põlema panna. see on väike kook, selline üheampsukas, aga ta tegi suure tordi ka. käbi, kas sul paremat välgumihklit on, ta vist ei saa seda põlema. tead, me pidime sulle laulma ka, aga uhti uhti uhkesti ei ole ju mingi sünnipäevalaul. kuule, kui vanaks sa saad?" jnejnejne. jooksen alla ja uurin vulkaani pakendilt, mis ma valesti teen. uuesti üleval, sisenen tuldpurskava tordiga ja lasen toa suitsu täis.

ülejäänud päev kulub laias laastus koristamisele,

mille tulemusena on meil õhtuks nii ilus korras kodu, et ma pole niukest enne näinudki! ja suur plaaditäis kooki kah veel. uru teeb eeskujuliku ühe une kella kaheteistkümnest kolmeni, aga kell üks voodisse loetud artur on ilmselt magamiseks liiga põnevil. ahjaa, lasteaed jäi ära selle käheda hääle pärast - las olla mul kuuldeulatuses, et ma teaks, mis toimub. ega suurt midagi toimugi, ainult sel ajal köhib palju, kui peaks magama. magamine ise jääbki ära, kuni ma luban kell kolm tõusta ja riidesse panna. paneb süsimustad tsikliteemalised riided ja nendib "sest need kes külla tulevad, on ka mootorrattahullud". millalgi enne külalisi saabub käbigi, aitab koristamise lõpusirgest üle ja siis tulevad külalised ka.

süüakse võileibu ja kooki, mängitakse lauamänge ja puldikatega, imetletakse ruutmeetreid. artur vahepeal köhib, aga lõpuks on päris mätu ja niiske ninaga. ja uru nina hakkab ka lurisema.

öö veedab artur köhides ja käbi tema voodi kõrval teda toetades. hommikul läheb käbi ilma arturita kokkutulekule ja mulle jääb kaks last, kes esitavad kahe peale kõiki haigustunnuseid (osa topelt). muu hulgas teatab artur kell üksteist, et on väsinud, võtab riidest lahti ja poeb voodisse. istun tema kõrvale ja pakun lahkelt teenust "toon sulle voodisse mõne mänguasja", kuna pole ju uneaeg. pessimistile kohaselt vaatab ta rõõmsalt toas ringi ja hakkab kahjatsedes loetlema asju, millega ei saa voodis mängida. just nii tema elu veerebki, selliseid seiku on iga päev kakskümmend kaheksa.

no igatahes. tunni pärast küll väljub voodist oluliselt reipamana, aga midagi head selline pull tähendada ei saa. aga kuna õues on purgaa monika väike õde ja mul pole autot ja uru ju ka haige, ei pääse ma arstile. appi tuleb jüri öö, kes veedab tubli tüki oma tööpäevast arturiga me perearsti ukse taga. vähemalt on süda rahul, et laps üle vaadatud. põletikku ega viirust ei arvatud. "ta on lihtsalt haige," sõnastas j-öö. õnneks leidub mu ravimikarpides kaht kolmest soovitatud rohust.

söömisest ei tule kummalgi suurt midagi välja. hommikusöögist jätab artur osa oma lemmikut ehk tatraputru järele, lõunaks läheb kolm kalapulka ja õhtuks jogurt granaatõunaseemnetega. uru sööb veelgi vähem.

kuna öösel on ilmselgelt mõlemal mingit sorti abi vaja, aga mind on ainult üks, sean arturile madratsi oma voodi kõrvale. unejuttu loen talle vannitoas auru tehes ja kui mõlemad lapsed enne üheksat pea vabatahtlikult voodi läinud, lähen pool kümme minagi. öö on vaevaline ja lõputu. mul pole kellaaegadest eriti aimu, ainul sellest, et käib üks lõputu ohkimine, nühkimine ja sonimine mõlemal pool mind. esimest korda, kui loodan, et hommik hakkab lähenema, vaatan kella. üks. või oli pool üks? teine katse: pool kolm. siis küsib juba ka tulikuum artur veejoomise kõrvale: "miks see öö peab nii pikk olema?" varsti pärast seda vist väsivad mõlemad poolunest ja veedame mingi aja magades, või vähemalt mina. punkt kell pool seitse, nagu ikka, aga uru end istukile ja teeb: "uuh!" tere hommikust!

ja kell kümme, kui uru sihib esimesele päevaunele, masinatäis pesu on pestud ja teine käimas, köök segamini aetud ja uuesti koristatud ja kõik sest päevast juba väsinud, saabub tartu-vanaema. ja nüüd ärkas uru.

nii need päevad läevad 11

2011-03-05T13:15:00.005+02:00

2. märts

äratused, ee... 3? 6?

7.40 ärkan selle peale, et uru ronib üle minu, teel maha

7.45 uru küsib kakale ja artur luba ühineda perehommikuga suures voodis. mõlemad saavad, mis tahavad. no kui välja arvata, et kui artur ühineb, on osa perest läinud vannituppa, aga no põhimõtteliselt.

7.50 kakk potis. artur laulab uhti-uhti, mis on viimase nädala helitaust hetkil, kui millestki tõesti rääkida pole. mis tähendab, et vaikust pole enam üldsegi kohe.

7.56 pesen hambapesu järel ootamatu avantürismipuhangu tulemusena ka pea. uru mängib vannitoa põrandal pastakaga ja tundub taltsas.

8.01 "tule sealt turnimast ära," paneb vannituppa astuv artur ette urule, kes teeb mu juuste loputamisele kuluvat aega parajaks mu jalgade küljes mängides.

8.05 artur leiab vannitoast mototarvete kataloogi: "ma pean seda vaatama" ja kaob oma tuppa.

8.10 juuksemask emale, laulumängud ja mähkmed beebile.

8.15 uru tantsib arturi voodi najal.

8.19 teen voodi ära, poisid jätkavad arturi toas. laskun uruga kööki pudrudele,

8.25 uru saab püksid ka.

8.27 laskub artur. meenutan talle kokkulepet, mille kohaselt võiks ta mängida omapäi üleval kuni hommikusöögini, sest enne sööki on ema kergestiärrituv ja kellel siis seda vaja on, et ta süüta lapse peale karjuma hakkaks. artur lubab olla vaikselt ja mitte muliseda ja tuleb siiski alla.

nad mängivad! minuta! tülita! on aga päev! hea küll, hommik.

sahmin köögis koristada ja pesen õunu, teise käega söön beseesid, mis hobusemõõdus.

8.50 uru saab pudrule.

8.57 uru küsib pissile. käime, edukalt, naaseme.

9 "muki muki upitsi" laulab artur uhti uhtile vahelduseks. mulle meeldivad tema sõnamängud. nt "tere tere, vana hommik." olen ka tema luuleanni suur austaja, üks mu lemmikuid on lööv "aga aga, saba taga."

9.10 uru on söönud pudru ja hakanud rapsima, saanud õuna ja tõusnud sellegi käigu järel oma toolis püsti. tõstan ta maha ja mähin.

9.13 artur järgneb mulle tuppa KOHE, lakkamatut vestlust ikka kestmas hoides. meenutan kokkulepet söömata ema mittetüütamise kohta ja nüüd juba kurjalt. teen urule raamatu ainetel loomahääli.

9.17 kohv!

9.33 riisipuder suurtele, uru sekkub mu taldrikusse parema käpaga.

9.35 uru on mingi sahtli kallal.

9.45 jäänud moira põgenemist vaatama, hakkan õue sättima.

10.17 vahepeal pole aega detaile märgata, aga nüüd oleme õues. pärast toas millegi unustatu järel käimist. artur senikaua rääkis käru kõrval urule "autodest ja ostmisest" - et uued autod lähevad kohe katki, sest seal on liiga palju nuppe. ja nüüd turule piima järele! vestleme huntide ja rebaste elukommetest.

10.30 lasteaiast möödumisel kuuleb-näeb kass mängivaid lapsi ja esitab tellimuse turule vilistada ja aeda mängima minna. vastupandamatu. istun "pasodoblega" aia taha, tema siseneb. uru magab.

10.37 artur tuleb aia juurde kiitma: "kuule, ma mängisin!" seletan, et turule enam ei jõua, teen ettepaneku jätkata ja sukeldun tagasi raamatusse.

10.40 kaks vene plikat tuleb aia juurde. "tere!" - "tere," naeratan vastu. "head aega!" - "head aega."

10.56 "huvitav, mida nad püüavad seal ronida," kõlab tuttav hääl aia äärest. nojah, teiste lastega ta ei mängi ja nüüd tuli juttu tegema.

11.10 stardime tagasi. teel valin politsei numbreid, et leida üles see raadiosaatja, mis murdvärdjad meilt nelja aasta eest varastasid ja mis politsei kätte sai, aga see olla nende asitõendite laost kadunud. statoilist võtame veel väikse tomi, mis enne tururutus võtmata jäi ja

11.37 seisame auto kõrval. pakime uru koos käruga pagassi, eemaldame uru ja lähme tuppa. toas lahtiriietume ja käsipeseme, järgneb seltskondlik vaba aeg aelutoas. see oli nüüd trükiviga, aga päris terane teine, sest see on üsna aelemise moodi kõik. uru sirutab mulle loomapilte ilmekate krooksude ja auhide ootuses, artur räägib. kirja panemata jäänud põhjustel on artur sunnitud üles minema (mina sundivat), uru meelt üritan edasi lahutada.

12.20 uru puusal nagu ikka, vasak biitseps punnis, soojendan pannil eilseid röste suurtele ja pasta-kõrvitsarooga väiksele.

12.30 kõik söövad. väike sööb ise, nii et mina saangi päriselt kohe ise ka süüa!

12.45 artur läheb üles uneks valmistuma, mina pistan beseesi. uru lagastab.

12.52 artur hüüab standardküsimuse "kas ma magan paljalt!" pildistan uru. olgu öeldud, et need pole hõiskamise, vaid flirtimise poosid.

12.54 artur ja uru oma asjadega valmis, mari ja uru üles arturile lugema.

13.07 jutud loetud ja head und tehtud, laskume uruga. vastavalt noorhärra tellimusele veedame aega potil (seltsiks kõvakaaneline voldikväljaanne "minu lemmik") ja seejärel aelusvaibal ("taluõues", "talus", "loomad jutuhoos" jne. temale kohe meeldivad raamatud!)

13.20 uru allub mu vaheldust lootvale provokatsioonile ("kus pall on? too pall siia!") spordime kaks minutit käbi lasnamäelt leitud kivikõva võrkpalliga, millel kiri NELE-LIIS ning töötame läbi rimi reklaamlehe.

13.30 pühin köögipõranda lõunasöögist puhtaks.

13.36 valin raamatust pastaretsepte.

13.57 istume 117. korda vetsus pissi ootamas. uru nimelt küsib küll pissile, aga mitte iga kord, kui vaja. teisalt ei tähenda küsimine alati, et nüüd on vetsu vaja minna. aga ta nõuab tõeliselt tungivalt. see tähendab, et veedame kes potil, kes poti veerel märkimisväärse osa päevast ja laps on suurema osa ajast paljas, sest etteantud tempoga ei jaksa keegi neid marlisid talle ümber ja ümbert ära kruttida. ja kõiki ta tegevusi saadab pea katkematu urukeelne jutuvada.

13.58 lähme üles riidekaste sorteerima. uru muliseb oma asjakasti juures.

14.17 kakapeatus

14.20 loeme kiirelt üks raamat

14.30 pesen vannitoapeegli.

14.35 unisevõitu jutuvada sulgen uinutava rinnaga.

14.42 uni läinud. mitte minul!

14.45 uru laskub kenasti, jalad ees, suurest voodist alla, silmad pärani ja suu kõrvuni. pilgutused siiski aeglased, nii aiman siit pikka ja keeruliseks kiskuvat pärastlõunat. väikese inimese nõudmisel veedame veerandtunni vetsus. tulemuseks pole tilkagi.

15.08 emt toimetab mu telefoni kaili selgituse, miks ta ikka veel mulle külla pole tulnud, ehkki nii sai kokku lepitud. no ta unustas noh.

15.20 korraldan köögis. uru sööb vahtplasti ja jätab näpud sahtli vahele, sestap topeltkuri. istutan ta palja pepuli laua taha juustuvõileivaga rääkima.

15.22 pissib häirimatu rahuga. sealsamas juustuvõileiva juures. kui keegi minu käest küsiks, siis ma ütleks, et see pidu hakkab vaikselt käest ära kiskuma. aga ei küsi, nii et

15.25 puistan uru ette lauale heldelt granaatõunaseemneid.

15.33 emale pastat, lapsele kõike.

15.50 järjekordne vetsutüng by uru. järgneb unine vingumine ja uus uinutamiskatse.

16 ei mingit und ega unepiimagi, ehkki unejauramine vaheldub mänguhoogudega. laskub taas voodilt ja nõuab vetsu. ingnoreerin.

16.05 nõuab end tagasi voodile ja veedan kolm pikka minutit, et voodi kõrvalt öökapilt saada kätte papist "väike karu otsib päikest" ning toob selle siis väga konkreetselt käskiva pilguga mulle. vaatame kolm minutit, kuidas karu otsib, mina peaaegu uinun.

16.30 artur ärkab. päike paistab natuke ta katuseaknast sisse ja ma suudan olla nii veenev, et ta hüppab tõesti kiiresti ja rõõmsalt pükstesse, et kähku õue minna.

16.50 statoil, väike tom. uru muidugi magab.

17.10 leiame päikesepaistelise koha vastasmaja räästa all. paigutame maha sooja veekindla kihi ja istume sööma. artur saab juustuvõileiba, mis ma kähku kaasa tein, ja jõhvikajooki, mis kapist haarasin. istume maas ja ma mõtlen, kas möödakäijad peavad meid kodututeks. unistame arturiga oma hoovist. neil hetkil pean endale meenutama, et käisime koduotsinguil läbi 30 tükki ja ükski, mitte ükski neist polnud meie jaoks nii seest kui väljast. vähemalt mitte meie eelarve juures. ja arvestades valikuid, mida pakuti, poleks ma ilmselt kuigi rahul, istunud kolm nädalat kahe lapsega pakasega toas ja ainult toas, kui see tuba oleks väike, ebaratsionaalne, ebamugav ja noh näiteks paneelist.

17.17 kaubaauto pargib end statoili täpselt meie ja päikse vahele.

17.20 vilus hakkas juba külm. kui tõusen, näen käbi majaukse juures. hüüame ta enda juurde ja valetame, et meil jäid võtmed koju ja oleme siin juba terve päeva veetnud. käbi itsitab.

17.28 toas. tõstame uru käruga sinisesse tuppa ja mina kihutan uhkes üksinduses piimapoodi. poes selgub, et ma ei taha veel üldse koju minna ja kuna ma telefonitsi seda kailile kurdan, kujuneb nii, et kihutan tema juurde. teel saab käbi juhiseid õhtusöökide asjus, mis õnneks on olemas, vaja vaid soojendada.

18.25 kaili juures teejoomisel spontaansel.

19.55 kodus. kõik hüüavad mind veel enne, kui saan ukse enda taga sulgeda. aga selgub, et paanikat polegi, lihtsalt artur tahab kohe rääkida ja käbi arutleb arturi toa kujundust. arutleme.

20.05 uru pissib vaibale.

20.10 sahmin köögis. "mis ma selle uruga teen?" hüüab käbi. ei oskagi kohe vastata, kas süüa kohe ära või grillida kevadel. selgub, et küsimus tähendab, et kui laps on rokane ja käib kraani all, siis kas ta tuleks ka ööriietesse ja vaikselt voodi poole suunata. nii just!

20.20 lähen üles ja lõikan esmalt vannitoas arturi varbaküüned. no ma läksin sinna tegelikult pissile, aga artur kurdab, et küüs olla murdunud ja ma leian end sellega tegelemast.

20.30 uruga öhe.

21.10 magab. veel viivuks jään.

21.20 artur paneb käbi valve all raamatuid teise riiulisse. ajan nad "on küll hilja"-jutuga pessu. laskun alla. pasodoble!

21.56 raamat läbi.

menüüd

2011-02-22T22:40:00.002+02:00

ärge saage valesti aru. artur on endiselt käpp, kui kusagil on midagi magusat. aga ta allub korrale ja küsib enne kui küpsisekaussi sukeldub. ja enne sööki ma ei luba. ja söögilauas ei laabu ka kõik alati kuigi ladusalt. ehkki enamasti on probleem mitte vinguv mittesöömine, vait fakt, et ta räägib ja räägib ja räägib ja kõigil teistel saavad taldrikud tühjaks ja kõhud täis ja kõrvad ajavad juba üle ääre, aga ta muudkui räägib, lusikas püsti peos, ja ta toit muudkui jahtub ja ehkki me muudkui meenutame, et sööma peaks ikka ka mõne lause vahel, jääb ta tihtipeale pärast sööki kööki üksi sööma, sest keegi ei jaksa nii kaua söögilauas istuda.

aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

ma tahtsin rääkida, mis mittemagusast viimastel kuudel hittideks on saanud.

hitt number üks: idud. neid pistetakse igasuguse söögi kõrvale salati eest ja õhtul elutoas teleka kõrvale. neljal suul ja kolmel käel (ehk urule pistab enamasti seesama käsi mis mulle, vähema läbu huvides).

ülejäänusid ei hakka reastama, aga:

tatrapuder (hapukoorega).

riisipuder (vahel mustikatega, alati kaneeliga).

kurk.

toored juurviljad, nt bataat, porgand, harilik kapsas, brüsseli kapsakesed. kui ma neid urule koorin ja tükeldan, siis pool kraami hiivatakse jooksvalt minema. ma ei keela muidugi ka, pigem õhutan takka. tõrge on veel lillkapsa, pastinaagi ja suvikõrvitsa osas. uru oma kuue hambaga sööb ka, aga see tükk, mis lahti murrab, läheb ju tervelt alla ka...

seemned, mis leida on. no sihvkad või kõrvitsaseemned on leida.

kirsstomatid.

igasugu puuviljad. kiivisid otsatult, banaani meeleldi, värskelt pressitud apelsinimahla otsatult, kui keegi ainult teeks. granaatõuna seemnetest kasvõi lõhki.

ei saa vist väga kurta, et laps rämpsu sööb. ega ma kurdagi. ja kui korra kvartalis on vaja teda millegagi meelitada, siis ma täitsa muretult ostan mcdonaldsist frikusid. homme lähme tartusse, äkki siis ongi aeg.

uru jällegi, temal käib söömine hooti. praegu on käsil laua taga sõjatantsu ja hädakisa periood, kui just ei serveerita idusid või vett või leiba. pärast olles piirdunud paari ampsuga hommikupudrust, paari ampsuga lõunaootest (vaarikad siiski läksid), paari ampsuga lõunasöögist (tükk bataati käest sööduna siiski läks) ja paari veelonksuga õhtuootest, ahmis ta sisse kõik, mis õhtusöögiks lauale anti. ehk siis päeval pakutu jäänuseid. peale leiba ja vett. ootan seitsmendat (eelistatult koos kaheksandaga!) hammast, aga midagi veel ei paista. tuju, isu, sülg ja näpud siiski lubavad.

ootamatu, kuid imeline

2011-02-18T22:19:00.000+02:00

TÄHELEPANU!

ARTUR OOTAB ESMASPÄEVA, MIL SAAB MINNA LASTEAEDA!

iseseisev elu

2011-02-17T21:11:00.004+02:00

eks iga ema mõtleb vahel, mida ta oma lastele eluteele iseseisvaks eluks kaasa on andnud.

urule andsin tooli. võttis köögist kaasa ja läks.

selline vaatepilt on iga päev juba kolmandat talve, kui käbi ja artur tulevad töölt-lasteaiast. eelmistel talvedel oli ainult vets teine ja väikest muksukest polnud sõna sekka küsimas. aga see kätepesulaager, usun, on meid päästnud nii mõnestki hullust epideemialülitusest.

ööd ja päevad, ükskakskolm

2011-02-17T14:53:00.002+02:00

halb uudis on see, et nädalavahetuse kõikidest pakutud võimalustest pani uru endale kokku komplekti "räme nohu ja kähe hääl". harjutan teda inhalaatori piiritute võimalustega (peamiselt päästab seansid kas uni - öösiti - või "trips kasvatab kutsikaid", leelo tungal, kirilille kirjastus2006. (oleme saavutanud taseme, kus uru ise osutab lemmiktegelastele ja mina ainult jutustan-häälitsen. seni oli ka osatamine minu töö. üks käsi hoidis maski ja teine lapse käsi kinni ja kolmas raamatut niigi, nii et olen osatamise ülevõtmise eest tänulik.)) ja muudkui nuuskan, tänades taevast rhinomeri imelise toote eest.

ellnevast võis lollgi välja lugeda, et suuremat asja ööund siin majas pole, üks luriseb ja teine kuulab, segades vahele, kui lurin väga segama hakkab. luriseja üldiselt vist magab ka nuusates või suigub inhaleerudes, aga mind see eriti ei aita. nagu ka nuuskamist norskamise asemel saatev karjumine koos meeleheitliku võitlusega.

päevad seevastu, oo! seoses külmapühadega on saabunud võimalus veeta päevad 100% toas ja näha, mida see hiir siis tegelikult tahab. selgub, et kena päeva saab, kui teha üks väike hommikuuni ja hiljem pikk päevauni - nii hiljem, et sel ajal magab ka kass. see, kas te suudate seda ette kujutada, tähendab, et minu päevades on paar tundi aega, kus kaks last magab korraga. KAKS LAST MAGAB KORRAGA! olen juba lõpetanud köögi koristamise (nt pliidi pesemist alustasin eelmisel nädalal. lõpetasin täna.) ja ühe raamatu läbitöötamise, pühkinud tolmu ja koorinud endale mitu kiivit. tegevused, milleks mul muidu iial võimalust poleks.

ja artur läks täna lasteaeda. üheks päevaks. tegime diili, et käbi magab ühe öö nädalas tema voodi kõrval maas ja hommikul siis ärkavad koos ja lähevad aeda. vaatame, mis saab.

ma lähen proovin nüüd magada.

pereplaneerimine

2011-02-14T21:58:00.002+02:00

ükskord sain ma arturi käest kuulda, et käbi olla öelnud, et minu kõhust ei tule rohkem titasid.

aga teinekord istus artur mu juures köögis ja heietas:

"ma ei saa sinna voodi alla minna, kui uru näeb. sest siis ta ju õpib selle lolluse ära."

"mhmh, parem oleks tõesti et ei näita talle."

"alles väga kaua aja pärast saan, siis kui uru juba suurem on."

"mhmh."

"aga siis ju KA ei saa!"

"miks?"

"siis on ju juba uus tita."

"kust see veel tuleb?"

"sinu kõhust."

"käbi olevat ju öelnud, et minu kõhust rohkem titasid ei tule."

enesestmõistetava õlakehitusega: "mõnikord tuleb kaks, mõnikord tuleb kolm." vestluse ammendumise märgiks asub mängima.

ja täna näidati kella kaheksase aktuaalse kaamera treileri finaaliks ringvaate treilerit, kus üks mees pani punasele läikivale asjale kondoomi peale. õpetas teisigi. artur vaatas selle ära - no me vaatasime ju uudiseid - ja ühtegi küsimust ei esitanud. ju siis oli kõik selge ja üks asi vähem, mida meie talle sessinatses elus õpetama peame. kahju, et uru ei näinud. aga ehk pole temaga veel kiiret.

diplom

2011-02-13T20:23:00.002+02:00

mu daamid ja härrad, siin värskelt diplomeeritud imetamisnõustaja. kui miski teeb muret, rõõmu või küsimusi, palun lahkelt pöörduda!

ikka teie

marioeoe at gmail.com

(mul skännert pole, pildistasin viltu noh.)

vahekokkuvõte

2011-02-08T21:11:00.003+02:00

uru oskab

teretuseks kätt tõsta.

hüvastijätuks lehvitada.

mõnipäev tassist juua - st ise ja üle ääre.

autodega mängida, koos pasliku helitaustaga.

potile küsida. näiteks kell pool kuus hommikul. sihipäraselt. ja siis 10 minutit hiljem uuesti. ikka sihipäraselt. ja siis pole abi unisest pominast "heldur küll, sa oled kümnekuune, saa üle ja tee püksi!" - keegi peab tõusma ja minema.

suuga puristada vastu kaaslase paljast kõhtu, õlga, kätt, nõudepesumasinat või raamatut.

oma ema lahti riietada, et pääseda sööma.

asju kuskile sisse panna. üks põnevamaid mänge.

ise käest midagi süüa, nt õunasektorit või leivakääru.

ronida üles. no tugitoolile või trepist.

ronida alla, mõnikord.

mõista keelamist. kui tahab.

uru ei oska

astuda samme, kui teda hoida nt kätest. keerab end kiiresti teisipidi, et saaks klammerduda turvaliselt kahe käega lapsevanema reitesse.

uinuda.

uru armastab

raamatuid. häbi tunnistada, aga ma polnud neid talle kuni viimase ajani tutvustanudki. õnneks nüüd tuli meelde ja otsisin papist lektüüri arturi varasalvedest välja. nüüd teeme iga päev kõikide loomade hääli ja uru õppis täna lille nuusutamise ära. tõsi, ta ei seosta seda lillega, vaid nuusutab - üsna niiskelt - suvalist raamatut suvaliselt kohalt.

juua. enamasti antakse külma paljast vett, aga ta armastab sellegipoolest.

süüa. uru võib süüa kausitäie "päris sööki" ja siis lahkuda õnnelikult lauast. lihtsalt selleks, et laua alt nokkida kokku kaod ning müne istuva lapsevanema süle najal nõuda maksu nonde toidust. enamasti pistetakse pihku sektor tellissaart või käär leiba, aga on ka juhtunud ema näpu otsast hapukoore ja pasteeti limpsimisi. eile sai ta laualt kätte paki võid ja võttis sealt mehise ampsu. aga iga söögikorra alustuseks paigutatakse muksukene esiti ikkagi söögitooli kausikese taha. sealt armastab uru kiiremas korras välja ronida, soostudes istuma ainult vihje "juua!" peale. kausike saab küll tühjaks söödud, aga ainult nii, et iga ampsu korda seatakse lapsel kord või kaks tagumik uuesti toolile.

venda. rõõm on see, kui pääseb venna voodisse. suurim rõõm, kui vend ka seal on. suur rõõm on igahommikune venna saabumine suurde voodisse. lõbus rõõm on, kui ema teeb putru ja vend ajab teda käpuli taga, toast kööki ja köögist tuppa, ikka rõõmsalt puksudes.

artur armastab

küsida. täna küsis "mari, kes sa oled." ja taibates, et pole just taibukaim viis saada lapsevanem endaga lahkelt vestlema, kohendas kiiresti: "oi, juba tuli meelde!"

hommikusööke. need ta sööb alati ära, isegi kui alguses teeb vingus näo. vingus nägu tehakse kaerahelbe- ja mitmeviljapudru peale, ehkki hiljem süüakse ja kiidetakse. rõõmus nägu tehakse tatra- ja riisipudru peale.

lõunasööke. need on enamasti toekad näksimised ja kes siis ei armastaks võileibu, kalapulki, praemune, peotäite kaupa vutimune, puuvilju, krõbinaid ja mis me õueskäigu ja une vahel kõik kapist leiame.

artur ei armasta

õhtusööke. serveeritagu mida tahes ja lepitagu enne kokku mida tahes. nii on "kogu pere õhtul koos" hetked me köögis paras piin.

meie pärastlõunad

2011-02-04T15:29:00.002+02:00

kaardistan igasuguste põlvede jaoks ja muidugi ka nõu saamiseks olukorra.

õhtuti uinub uru kas rinnal või pärast toitmist vastu mind suures voodis nühkides. lutiga. uinununa tõstan ta puuri ja lasen varvast.

magab halva õnne korral kaks tundi ja siis on oma voodis püsti. kui siiski pisut veab, haliseb läbi une lutti taga - panen suhu, aitan ta pikali ja magab edasi. halva õnne korral tuleb kordamisele toitmine.

parema õnne korral magab ta viis või kuus tundi.

öösel siis tõuseb rahulikult püsti ja hüüab. kui välja ei tehta, siis karjub. lutt ei aita. kaissu ja rinda. võibolla saaks ka ilma rinnata, ainult kaisuga, ma pole proovinud, ei jaksa. edasi uinun ma enne kui ta ja minust ta sinna kuskile meie voodisse jääb.

küljevahetusi peremehe nõudel on siiski iga paari tunni tagant, kokku vast 4-5.

ärkamised on siis sellised, et ajab end käpuli ja hakkab ringi nühkima. surun rinnale, sööb ja rahuneb.

poole seitsmest alates on loterii, kas ikka rahuneb. kui ei, siis ongi äratus. haigutamine ja silmade nühkimine algab sellisel juhul ca 20 minutit pärast ärkamist ja saadab kogu päeva.

mõnikord magab siiski edasi kaheksani. üks nädal - terve nädal! - lausa poole üheksani. oli imeline aeg. aga kaheksane ärkamine on juba piisav, et tagada rõõmsameelne hommik kogu perele.

mõnikord 10, mõnikord 10.30 hakkab ta haigutama. olen võtnud plaani hakata pool üksteist riideid otsima ja 11 õue jõuda. enne saab veel rinda ka. seks ajaks, kui ta kärru jõuab, on nii mätu, et uinub sel ajal, kui ma tekki peale sätin. lutiga.

õues on kõik okei, kui käru liigub. kui ei liigu ja/või kui käime ka poes, on õnneasi, kas ärkab. kui ärkab, siis kisa ei tule, aga uinumist ka mitte. halvemal juhul ärkab nt 12.30 ja haigutamine saadab veelgi kindlamat kogu edasist kuupäeva. paremal juhul sõidame tublisti arturi uneaega sisse ja passime veel maja ees auto kõrval, millal noorsandil uni otsa saab. äratada ei taha. sellistel päevadel ärkab ta õueunest 14-14.30.

ja hiljemalt tund pärast tuppatulemist ja juurviljapüree söömist hakkab ta haigutama. seda juhul, kui ta ei haiguta juba tuppa tulles - neil päevil, kui ärkas kusagil kadrioru pargis kell pool kaksteist ja vahtis kärus (haigutades!) ringi kogu kodutee.

kuna artur sel ajal juba magab, on mul võimalus "järgida une märke", nagu kogu uneabikirjandus soovitab, lausa nõuab. lähme üles voodisse, paneme kuiva mähkme, mässime näiteks lapse teki sisse ja kiigutame süles magama.... mitte! sest trepil hakkab ta süles rõõmsalt hüplema ja voodisse jõudes on raske teda mähkmega tabadagi, rääkimata korrektsest marlidesse mässimisest. laps tuhiseb kiljudes mööda suurt voodit ja vaatab väljakutsuva silmasäraga minu poole. siis lähme näiteks tagasi alla ja ootame uusi une märke. või panen ta rinnale ja loodan unisust. enamasti uneleb minuti ja tuiskab siis edasi. vastavalt mu jaksule kas lähme alla mängima või lasen tal voodis mürada.

stsenaarium kaks: lähme üles voodisse, paneme kuiva mähkme, annan lapsele rinda. laps sööb pisut ja on ilmselgelt unine. keeran ta seejärel teki sisse ja kiigutan süles magama. uinumise asemel vidutab ta paar salmi silmi ja hakkab siis end püsti kangutama, et paremini näha. lasen tal seda teha, hoian süles püsti ja laulan-kõnnin monotoonselt edasi. räuskab, vibutab, ronib. kuni ma olen ka endast väljas või ei jaksa teda enam hoida.

stsenaarium kolm: lähme üles voodisse, paneme kuiva mähkme, annan lapsele rinda. laps sööb pisut ja laseb siis rinna lahti selleks, et jälgida tilkuvat kraani. või küünistada. kokku pakkimise peale kurjustab. nii me siis külitame seal, kuni tal sellest mängust siiber saab ja ta otsustavalt üle minu ronib ja voodist uusi väljakutseid otsib.

stsenaarium neli: lähme üles voodisse, paneme kuiva mähkme, annan lapsele rinda (või ei anna), mähin ta teki sisse, laulan rahulikult midagi ja tõstan hellalt rahumeelse lapse tema voodisse. teen pai. enne kui pai tehtud, on ta istuli, viskab luti suust ja asub sellega mängima. ringikruttimine voodis ja kõikvõimalike mängude mängimine kestab, kuni jälle igav hakkab. siis ta tõuseb otsustavalt ja pistab nõudlikult röökima.

finaale on kaks võimalikku: pärast kaht, kolme või nelja tundi sellist tsirkust on ta lõpuks täiesti üleväsinud (mida ta võibolla oli juba algusest peale) ja ühel neist viisidest lõpuks jääb - kas kiigutades või rinnal. teise võimalusena tiksubki kella kaheksani, mil panen ta ööunne. see rutiin toimib ja ehkki ta uinub "valesti", ta uinub.

mul ausõna pole eesmärk tähelepanu kerjata või vinguda, aga ma ei suuda leida mingit lahendust. sest.

1. ma olen nõus, et raudne režiim aitaks. aga kuidas režiimitada, kui ta haigutab juba kell kaheksa hommikul! ma olen nende 10 kuu jooksul oi kui palju kordi teinud otsuseid.

noh näiteks et paneme paika mingi kindla kellaaja, mil laps sööb. näiteks kell 10. aga järgneva kolme päeva jooksul ühel on ta söönud kell 6 hommikul ja siis kell 9. kell 10 teda ei huvita.

või siis olen ma ta kolmveerand kümme saanud pooleteisetunnise vägitöö tulemusena unne. ei, ma ei ärata teda kell kümme selleks, et toita, sest ma olen nii otsustanud!

või kui lõunauni õues on kord poole üheni, kord poole kolmeni.

või kui ta haigutab ja annab igapidi märku, et kell neli on tal vaja uinuda, aga ta ei uinu ühegi nipiga ja pool kuus lõpuks üleväsinuna kukub mul süles lõpuks ära. meenutagem, et laste bioloogiline tsükkel pidada olema seitsmest seitsmeni. aga pool kuus algab alles päeva teine uni, mida on olnud väga raske üldse saavutada!

või kui see pool kuus, mil ta lõpuks uinub, on tavaliselt üldse õhtuse püree aeg, ainult et täna ta sel ajal uinub pärast tunniajalist üritamist.

ehk esimene küsimus: kuidas seda režiimi saavutada?

2. kuidas teda õpetada siis ikkagi uinuma? olen jõudnud järeldusele, et ma ei saa kasutada praktiliselt midagi raamatust "nututa uni", ehkki see pealkiri sobib mulle väga hästi. sest et see eeldab, et laps uinub rinnal - ja õpetab siis, kuidas rinnal uinuvat last ise uinuma õpetata, nututa. või eeldab et laps uinub süles kiigutades ja annab vastavaid juhiseid sellest nututa ja järkjärgult võõrutamiseks. ainult et see frukt ei uinu ühelgi "illegaalsel" viisil! ma ei taha teda õpetada uinuma mitte sellepärast, et tema uinumisviis oleks vale (milleks kiigutamist ja rinna imemist peetakse) vaid sellepärast et ta ei uinu mitte ühelgi moel!

ma ei saa ka kasutada seda õpetust, et pane ta voodisse ja las karjub, kuni saab aru, et keegi ei aita, ja jääb ise magama. esiteks loogilisel põhjusel, et ma ei taha teises toas nuttes kuulata, kuidas ta nutab. okei, ma võin ka ise juures olla. aga arvestades, et ta ilmselgelt ei saa ise aru, et ta uinuma peab ja väsinud on - ta ei uinu ju ka minu pakutavat abi kasutades - siis miks ta peaks aru saama, et voodis peaks pikali heitma üleüldse? kuidas talle selgitada? režiimiga, et iga päev sel ja sel kellaajal magatakse? hahahahahaaaaa! sellesama režiimiga, kus on pukt "pärastlõuna - maadlen uru uinutamise tänamatul rindel"?

ma ei saa ka samamoodi jätkata. ma juba kardan pärastlõunaid. ma kardan õuest tuppa tulla, sest ma tean, et kui urul kombekas seljast on võetud, esitab ta kõiki unise beebi märke korraga ja ma ei oska teha mitte midagi, et teda magama saada.

ma olen nõus ellimineerima vingumispõhjused nagu "aga mul on ka nelja-aastane" või "aga ma pean perele süüa ka tegema" selle lihtsalt nipiga, et käbi võtab nädala-paar puhkust ja tegeleb muude asjadega ise (või tegeleb uruga ja mina muuga, vahet ju pole), kuni uru päevaplaaniga on kord majas. ainult et mul pole aimugi, mismoodi seda teha, ja raamatud ei näi ka aitavat. ei nututa, ei nutuga teooriad. ei režiimist alustades ega uinumisest alustades.

ainus väike point tundub olema selles, et võtta see õhtune uneaeg ja alustada tollest. st siis ta teab, et saabumas on öö. kui ma siis ei lase tal uinuda rinnal (mismoodi?) ega lutiga ega suures voodis nühkida, vaid sunnin ta võrekasse, kas ta SIIS teab, et ta peab magama? halvemal juhul rikun ma ära ainsa uinumise, mis siin majas üldse toimib.

breaking news

2011-02-03T10:44:00.002+02:00

need poisid mängivad omavahel!

iga päev!

täitsa reaalselt!

ja mina sain samas toas segamatult sokki nõeluda!

väikevend

2011-02-01T23:18:00.003+02:00

urukene sai vahepeal kümnekuuseks. ülejäänud pere sõi sel puhul küpsisetorti, uru sai kingiks hapukoort maitsta. postitus "meie päev" on valmimisel st paberilt ümbertoksimisel ja ilmub kindlasti enne 11. verstaposti. seniks

* 10-kuune uru eelistab igal juhul olla süles. parem, kui minu. selleks, teab ta hästi, tuleb toast kihutada kööki ja rebida mind reiest. kui ma kohe ei võta, siis hiljemalt siis, kui tahan mõne sammu astuda, pean ikka võtma. ülejäänud toimetused teen ühe käega, laps teisel käel. mida ühe käega ei saa, jääb tegemata. aga uru ei kurda.

* kui ta pole süles, siis ta kas laamendab köögipõrandal purgikaantega mängida, otsib laua alt toidujäänuseid (eelistades siiski kindlalt midagi prügikasti kandist noppida, aga üldiselt pole köögipõrandal midagi peale tema purgikaante ja söögi ja viimastki ainult vahetult pärast einet.

* toas on tema vaieldamatu lemmik vikerkaarevärviline topsikomplekt, kümme tükki käivad üksteise sisse. neid ta tõstab ühest kuhjast teise ja veeretab ringi. ära ei põlata ka venna puldiautosid: neil on antennid, mille otsas nupp, mida hea närida.

* autod, hea küll, on ka head mänguasjad. justnimelt, kasvamas on autohull vol.2. uru saab täpselt aru, millise mänguasjaga sõidetakse mööda elamist ringi ja tehakse juurde põrisevat häält - vahel klassikaliselt huultega, aga vahel ka urulikult kurguga. ju

htub ka, et on autoisu, aga pole autot. siis põristatakse millegi muuga ka. "kujutlen nüüd, et see raamatuke on auto." hämmastav, kui noorelt nad juba teavad, et nad on poisid! artur hullus ka üheksakuuselt me audi ümber ja sõitis juustutükiga ringi.

* seda, et uru tervitab saabujaid, oli vist juba juttu. selleks tõstetakse lahtine käsi, alul keerati ka 90 kraadi. enam eriti ei keerata. õpetas käbiu, mistõttu on loogiline teda viipekeeles just nii nimetada. nt hommikul ärgates, kui ta käbi voodist ei leia, võtab poosi ja vaatab mulle küsivalt otsa. ma siis räägin, et pani püksid jalga ja läks tööle. aga kui arturi toa poolt samme hakkab kostma, on nägu ootusärevust täis ja käsi ukse poole püsti: kohe tuleb! ja kui tuleb, siis ju tervitada tuleb! aga nüüd ta lehvitab lahkujaile ka.

* söögilauas on ta suhteliselt eekujulik. sööb, mis ette antakse. hommikuti putre, lõunaks köögivilju (liha või munaga) ja õhtuks üht või teist või mõlemat. viimasel ajal eelistab ise suhu pista, kuid pudruja kraamiga ei viitsi jännata, niisiis serveerisin talle eile õhtul ca meetri jagu aedube, natuke kartulit-kõrvitsat ja kääru kodust leiba. pean tunnistama, et pärast märkimisväärse kühvlitäie laua alt kokkupühkimist õhtusöögi järel kahetsesin, et ei serveerinud kaht meetrit ube kahe kääru leivaga.

* joob! tassist! ise! ilma mingi noka või muu titekraamita! kaks sanga on hea, aga ta ei viitsi alati teist kätt külge panna!

* aga vot ei maga. selle ma pean nüüd käsile võtma, sest ma ei taha enam! lugesin ja järeldasin ja meenutasin, et artur ses vanuses magas nii kindlalt, et ma julgesin õhtuti veini juua: enne kella kuut (või oli kaheksat?) mingeid ootamatusi ei tulnud ja enne seda tankimist jõudsin kenasti kaineks saada. aga uru! see jääb üheksa magama ja hakkab kümme hädaldama! blogidagi ei jõua, rääkimata mingist veini taga mekutamisest!

* vahelduseks mõõte ka: 8,5 kg, 72 cm ja 6 hammast.

kuhu me homme lähme?

2011-02-01T22:33:00.003+02:00

mul avanes pühapäeval võimalus veeta tunnike päikese käes uruvalves nii, et artur polnud kuuldeulatuses. ilus oli. olin kohe täitsa kuss ja lugesin raamatut. päris raamatut! ilukirjandust!

arturist siiski mööda ei pääsenud. steinbeck on kirjutanud ühest poisist, kellel oli täpselt sama haigus!

Hazel armastas kuulata vestlusi, kuid ei kuulanud sõnu, vaid vestluse häält. Ta ei esitanud küsimusi mitte selleks, et saada vastuseid, vaid et jutuvool jätkuks.
/---/
Hazel noppis abaj põhjast toreda purpurse meritähe ja torkas selle peaaegu täis džuudiriidest kotti. "Ei tea, mida nendega küll tehakse," arutles ta.
"Mis asjadega?"
"Meritähtedega," ütles Hazel. "Sa müüd neid. Sa saadad kuhugi terve vaaditäie. Mida need sellid seal nendega pihta hakkavad? Nad pole ju söödavad."
"Nad uurivad neid," selgitas Doktor kannatlikult ja meenutas kohe, et on Hazelile juba tosinaid kordi sellesama küsimuse peale vastanud. Ent Doktoril oli vaimuomadus, millest ta kuidagi lahti ei saanud. Doktor arvas nimelt, et kui keegi midagi küsib, tahab ta teada vastust. Sellised lood olid Doktoriga. Tema küsis ainult siis, kui midagi teada tahtis ega kujutanud ette aju, mis pärib ilma, et teada tahaks. Aga Hazel, kes ihkas vaid kuulata jutuvoolu, oli arendanud välja süsteemi, mille puhul ühest küsimusest kasvas välja teine. See hoidis vestluse ülal.
"Mis neist uurida?" jätkas Hazel. "Nad pole ju muud kui meritähed. Neid on siin miljoneid, ma võin sulle terve miljoni korjata."
"Nad on keerukad ja huvitavad loomad," vaidles Doktor, kaitstes veidi meritähti. "Pealegi, nad lähevadKeskläände Loodeülikooli."
Hazel kasutas oma nippi: "Kas neil seal ei ole meritähti?"
"Seal ei ole ookeani," nentis Doktor.
"Tohoh," imestas Hazel ja otsis palavikuliselt varna, kuhu riputada uus küsimus. Ta ei kannatanud, kui vestlus niiviisi välja sureb. Aga ta polnud küllalt kärmas. Kuna ta alles küsimust otsis, küsis Doktor ise. Hazelile ei meeldinud see raasugi, sest ta pidi nüüd sukelduma oma mõistusesoppidesse vastust otsima, aga seal hulkuda tähendas sama, mida uidata ihuüksi mahajäetud muuseumis. Hazeli mõistus oli tulvil kataloogimata eksponaate. Ta ei unustanud kunagi midagi, kuid ei vaevunud meelde jäänudt korrastama. Kõik heideti ühte otsekui kalavarustus õudepaadi põhja: konksud, õngetina, tamiil, sööt, ahingud segiläbi puntrasse.
Doktor küsis: "Kuidas palees elu läheb?"
"Hazel lükkas sõrmed läbi oma tumedate juuste ja soris mälusegadikus.
John Steinbeck "Karbitänav", VI peatükk.

kõik klapib! artur küsib kogu aeg kõike ja on ammu selge, et enamasti mitte selleks, et päriselt vastust kuulata. toon ära paar näidet ta tänastest söötadest, mille peale ma ütlesin kategoorilise "no kuule!"

"kas kurg sööb hiiri?"

"ei, kurg sööb konni."

"mis konn on?"

"mis küünarnukk on?"

lisaks on täiesti võimatu arturit intervjueerida teemal mida ta lasteaias tegi või kuidas vanaemaga nukuteatris läks. vastab lühidalt, tihti "ei tea"-ga ning lõpuks hüüatab nördinult: "miks ma pean kogu aeg rääkima!" daaaaaa, seda minagi!

lühis. igapäevane.

2011-02-01T17:17:00.002+02:00

ma olen uru unedega ilmselt teinud valesti KÕIK alates sellest päevast ca poole aasta eest, mil ta enam ise ega rinna otsas magama ei jäänud. nüüd üritan igal pärastlõunal mitu tundi igapidi. mitte midagi. vaidleb ja ülbitseb ja karjub ainult. ma oleksin nõus oma vastsoetatud kotitäie tigi kaupa poodi tagasi viima ja andma need 76 eurot kellelegi, kes ütleb konkreetselt, mida teha. no nagu imetamisnõustaja tellid koju, vaatab mis teed ja õpetab, mis teha, et asi toimiks. ehk et mingit kojutellitavat une-supernannyt on vaja. unistan sellest tegelikult juba ammu. kõik, mis ma oskan teha, on nutta, nutta ja nutta. aga ma ei saa, mul on see neljane, kelle eest ma peaksin kahveel hoolitsema! tavaliselt kohe, kui uru on oma kolmetunnise unnevingumise lõpetanud, olgu minu loobumisega selle läbi, et varustan ta lutiga, et ei vinguks, ja toon alla elutuppa ja ignoreerin ta haigutusi lihtsalt, või tema loobumisega selle läbi, et kuueteistkümnendal korral ikkagi rinnal uinub. aga kumbki pole ju okei! vahepeal on tal nädalased tsüklid, kus ta uinub süles kiigutades. viimane selline oli mitu nädalat tagasi ja uut pole tulnud. niisiis, kuni selleni: süles karjub ja vingerdab. voodis mängib või karjub. rinnal küünistab mind ajaviiteks. kaisust ronib minema - nt tõuseb istuli, et karjuda. ei karju need kolm tundi muidugi lakkamatult hüsteeriliselt, vaid lihtsalt vahel. mida, mida, MIDA ma pean tegema? keegi ju kusagil peab teadma? kes? kus? kuidas ma ta enda juurse saan? appii!

nii need päevad läevad 10

2011-01-29T20:34:00.008+02:00

meeleolu ei olnud kiita, aga ma panen siiski ausalt kõik kirja.

28. jaanuar,

palju õnne sünnipäevaks, suursilmaonu!

0.35 äratus ja uinutuseine

2.37-ca3 mingi nühkimine ja paar einet

5.46-ca6.20 mingi nühkimine ja paar einet

7.58 äratus ehk nühkimine puristamise ja naeru saatel. ema ei ole rõõmus. isa on voodist lahkunud.

8.15 saabub artur ja süütab mu palvel pisut valgust, mis, nagu alati, vallandab valju naeru beebi suust. kutid itsitavad, mina üritan veel silmi kinni hoida, pidades siiski silmas, et uru üle voodiääre alla ei hüppaks. laias laastus tähendab see, et ma magan, uru pahkluudpidi kõvasti pihus.

8.30 uru tangib.

8.35 saadan arturi minema, sest nagu viimasel ajal kombeks, keelasin ma teda ühel ja samal teemal kolm korda järjest ja no ei mingit tulemust. karistus on tavaliselt, et siis ei saa seltskonnas olla, kui ei oska teistega käituda. mis ta siis tegi, pole kirjas, aga neid väikeseid irriteerimisi on pidevalt.

8.37 hakkame sahmima: pesemised ja rõivad.

9 laskume alla. enne uurime, mis artur teeb. ajab oma tuba segamini (loe: mängib). pudrud, süli, kohv, arvuti, süli, raadio, süli. kööki koristada ei saa (vt süli), ehkki see hüüab appi. vasak käsi, mida uru päevast päeva taburetina kasutab, valutab nagu ikka.

9.25 hüüan arturi alla: pudrud valmis!

9.30 artur on taldrikud lauale pannud ja nõuab selle eest tasuks punkti. tõsi, üksvahe toimis meil punktisüsteem, kus suurte inimeste aitamise eest sai punkte ning kui kümme koos, sai ta välja lunastada omal valikul ühe auto neist, mis on pahanduste käigus ära võetud. nüüd pole mitu kuud punktid enam meeles on, aga kui laps küõsib punkti, mis ta just välja teenis, siis peab laps selle punkti saama. igatahes on nüüd puder taldrikul.

9.33 uru laamendab maas mingi kolaga ja ma puhkan kätt. söön, sõelun kohvi, seveerin uru putru.

9.36 uru nõuab end tagasi sülle.

9.40 artur ootab juua, diskuteerime nektari ja mahla vahe teemal.

9.45 uru puder on jahtunud konsumeeritavale temperatuurile. sünnipäevakingiks saab peale törtsu hapukoort. kink paistab talle meeldivat.

9.55 uru ise joob tassist! ilma mingi nokata, lihtsalt hoiab kahe käega ja joob lonkshaaval. (täiendus kaks päeva hiljem: ta teeb seda ka ühe käega!)

9.56 uru saab kuiviku, ma koristan lauda.

10.15 teeme arturiga küpsisetorti. no sünnipäev ju. koogivalik on arturi, eile kandsime vajaliku kraami koju. panen ühe küpsise, artur laob kaheksa. teisele korrusele laob artur kaks ja kaotab siis huvi: "ma ei jaksa enam!" palun tal muksukesega (uru üks paljudest hüüdnimedest, mida me arturiga iga päev hulgakaupa suurtel kiirustel juurde toodame) mängida. istun! käed vabad!

10.25 "me murime!" teatab artur laua alt. las murivad. laon küpsiseid.

10.32 kook kappi, poisid murisevad tuppa.

10.50 artur käivitab nõudepesumasina. käbi helistab. köök on puhas! loen toas jooksujalu meilid ära ja istun elutoas maha poiste juurde. mõtlen, mis õue selga panna ja mida küll lõunaks süüa.

11.08 loen selveri retsepte. artur koputab õlale ja küsib: "kuhu me homme läheks?"

11.15 õpetan arturi nina nuuskama.

11.20 veenan arturit, et ta tuba on mänguasju liiga täis, ja ta läheb üles koristama seda kraami, mis urule on keelatud või ohtlik. naudin vaikust.

11.21 hüüe trepilt: koristatud. jään raadiost üht intervjuud kuulama.

11.25 uru haigutab ja hõõrub silmi. hüüan arturile, et tuleb hoopis hakata õue sättima. ta teatab, et ei taha. nagu alati. pean loengu kodus ja lasteaias aja veetmisest ja päevaplaanile allumisest, täpsustades, et kui talle kodune plaan ei sobi, mingu lasteaeda. artur tahab õue minna.

11.28 üritan kaardistada välist temperatuuri ja kõigi õueliste jaoks sobivaid riideid. "ma tean, mis vanaema kingituse sees oli!" teatab artur trepil kõõludes. - "noh?" - "mul läks meelest ära." samaväärseid dialooge on me päevas palju. ega jutu sisu olegi tähtis, peamine on hoida pidevat dialoogi üleval.

11.40 köögis on suur veeloik. nõudepesumasin lekib. juhe välja, põrandalapp, samal ajal kõne käbile.

11.45 õueriiete osas poolde vinna jäänud uru situb köögipõrandale.

12.15 närvid puruks, aga oleme õues. "kas sa tahad endale sellist sinist toyotat?" küsib artur jällegi standardküsimuse naabrite yarisele viidates. võtame suuna sikupilli keskusele. artur hangedes, uru magades, mina mingis udus.

12.40 pank on rahvast täis, nii et kroone me ei vaheta. võtame prismast arturile säärised ja urule lillkapsa, hesburgerist rikkuburksi ja

13.05 oleme õues tagasi. sööme lumehanges frikusid ja burksi, põsed kastmesed. möödakäijad vaatavad pilguga "vahi kus annab lapsele rämpstoitu!" vaatan vastu "vahi kus saavad üksi poes käia!"

13.20 algab kodutee. artur veel sügavamalt hangedes, sest säärised ei lase lund saabastesse.

13.25 artur ulatab mulle oksa, et ma kirjutaksin lume peale LONG. allun, aga palun tal esimesed kaks tähte ette ütelda. teisi ei hakka nõudma.

13.27 mürab, oks käes, lumes. teen ettepaneku silma välja torkamise vältimiseks mürada ilma oksata. "ma tahangi silma torgata," on ootuspärane vastus. nii see meil käib. kurjustan. uru vingerdab kärus. unistame arturiga hambatikkudest. see on, kui ostad burksi, kus on päris liha, mitte kotlet.

13.45 hangedes möllamisest on arturi pükste pepu sutike kakane. mis annab uue jututeema: "miks kaka pole söödav?" kolm maja enne kodu hullab hangedes üks daniel, emakeel vene. persetavad vallidel koos. pargin sügavalt uinunud uru kõnniteele ja seisan ise päikese kätte. danieli pere teeb sama. teen arturile lumepalle, daniel võtab talt need ära ja danieli kodakondsed keelavad teda. üldiselt tegutsevad poisid omapäi, artur leiab siiski põhjuse ka minuga juttu üleval hoida, et ma ei peaks oma mõtteid mõtlema: "ma tahaks ka neid palle." juhatan ta enda eest ise seisma ("ära anna talle siis, kui sa ei taha anda!") ja vorbin lihtsalt palle.

14.20 sama. arturi käsk on konkreetne: "ole nende asjade tehas!" vorbin palle.

14.27 pärast kaua kostnud anumist nõustub maltšik lahkuma. arrtur asub silmapilkselt minu kallal katsetama: "ma ei taha, et see kindlus siin on!" maltšiku pere on nende proua ja minu vorbitud pallid koondanud ühtseks minikindluseks minilumememme seljataha. kirun ja õiendan, liigume kodu poole.

14.33 maja ees vaidleme, kas jeep on mark või mitte, ja suundume maja taha uru ärkamist ootama.

14.43 artur ei mängi sekunditki üksi, olgu tuba, õu või mänguväljak. tegelema peab temaga pidevalt ja seleta kui ilusti või kurjalt tahad. et emme väsib ja ei jaksa ja vajab vahel 10 minutit, et mõni oma mõte ka mõelda, miski ei muutu. sõimleme pisut sel teemal.

14.50 kõik on kurjad, tüürime tagasi majaukse suunas. maja kõrval avaldab artur soovi lõbutseda. annan tänulikult lahke loa hange rünnata ja luban olla sealsamas nind teda oodata. seisan päikse kätte oma mõtteid nautima. 28 vaikset rahulikku sekundit hiljem, enne kui ma mõnel sabast kinni saan, on artur tagasi mu kõrval ja ütleb malbelt: "valmis." ohkan, lähme auto juurde.

auto kõrvale jõudnud, avab uru silmad. käru kokku ja pagassi, laps välja, pagass kinni, seltskond tuppa, käed pessu, kõik riidest lahti ja riided kuivama, urule juurikad keema ja artur kähku voodi suunale, kus saab ka oma unejutu. detaile kirjas pole, igatahes:

15.30 serveeritakse urule juurviljad. mina saan tüki šokolaadi ja kauaoodatud vaikuse, mida uru matsutamine suuda rikkuda. uru matsutamise peatab väike (edukas!) potivisiit, mille ta ise algatab.

15.40 uru loobib kruusist vett laiali ja ma mõtlen oma igihaljast sünget mõtet: kuidas teised jaksavad? toad korras, lapsed rõõmsad, ise ei karju... aga neil käivad lapsed lasteaias, vahelgi. artur on nelja kuu jooksul käinud kolm päeva ja ilmselt nii jääb veel paariks kuuks, sest ta ei taha minna ja kui nii viia, jääb niikuinii kohe haigeks, mis ei tee mu elu kuidagi kergemaks. või siis vaatavad need lapsed rohkem telekat. ma ei suuda teda tundide kaupa multikate taha jätta ja nii ta siis sööb mu närve. või siis on need emad teistsugused inimesed. vaatan aknalauda, mille tartuvanaema on nädalavahetusel nii kenasti ära koristanud, silm puhkab. muud elamist ma parem ei vaata. süüa tahaks, aga ei jaksa võikutki teha, supi soojendamisest rääkimata. artur PEAB veetma lasteaias kasvõi ühe päeva nädalas!

16 motiveerin end võileiva ja teeni. uru hoidjaks annan talle pihku kääru leiba ja asun kööki koristama. ikka põhjalikult sedasi.

16.15 uru on söönud pool paksu kääru kodust leiba, osa laua taga, osa potil, osa põrandal. osa jäägist on ühtlaselt põrandal laiali. selsamal põrandal, mis ma pärast hommikusööki puhtaks, nii puhtaks pühkisin!

16.21 uru on laua all, mina pühin põrandat.

16.40 köök täitsa valmis! kaanin naudinguta pool kruusi teed sisse ja suunan oma innu toa koristamisele. pilk arvutisse, uru mängib esikus saabaste juures katkiste helkurite ja kingaviksikarpidega asjadepeitmist ning nokib vaibalt saabastelt pudenenud lund.

16.55 ikka vaikus suursilmaonu poolt. tõstan ta külmast esikust lambavillasele vaibale (ikkagi paljas tagumik ju. ilmselt sellest potivisiidist pooleteise tunni eest.) ja üritan oma indu elutoa peal edasi rakendada.

16.58 hüpitan vahelduseks uru. püksid jalga ja mängime natuke, siis toon tolmulapi.

17.06 urul on kõrini. matsutab suud. aga tugitoolidele ronimine päästab tuju veel mõneks ajaks. sorteerime koos poetšekke.

17.32 tšekid ja toolid on end ammendanud, suundume magamistuppa. külitame pisut, uru uneleb intensiivselt. aga une peletamiseks mängib jonnakalt mu pluusinööbiga. nööp teeb head tööd ja ta ei uinu:

17.38 laps püsti. aeleme, püherdame, mürame, kallistame, musitame.

17.45 uru alustab kirglikku puristamist mu kõhul ja naerab iga seti järel halva näitleja naeru.

17.50 uru kõõlub üle voodiäärte.

18 käbi tuleb ja küsib, kuhu me homme läheme. urule selline asjade käik meeldib ja mäng saab õige hoo sisse. taandun korras kööki teed tegema.

18.12 artur imbub oma toast.

18.16 käbi ja uru uurivad nõudepesumasinat, artur riietub ja laskub. läbiräägin arturiga õhsuöögi, sest tema pirtsutab. jah, ta pirtsutab jälle igal õhtul iga toiduga. kuna kõigile ei jagu lambasuppi niikuinii, nõustun talle tegema erandkorras muna, kui ta käbiga nõusse saab, kub neist muna ja kumb suppi sööb.

18.23 mehed said kokkuleppele. käbi suundub duši alla, mina kokkama. poistel käsen omapäi lõbutseda. see kestab minuti, siis on noorem mu pükste küljes, vanem istub kääginurgas oma toolil ja esitab valimatult küsimusi.

18.50 käbi on uru ära söötnud. uru hoidmas teine pool päevasest leivakäärust, istume kõik lauda.

19.10 kaon poodi. artur sööb ja uru on käbiga toas. kook ootab.

20 tagasi. väga vaikseks jäänud uru hoidjaks on lutt, suured vaatavad reisisaadet. saadan käbi uruga õhtust tualetti tegema ja istun korra.

20.29 viskan uruga külili,

20.42 vaikus. tõstan ta kiirelt puuri, lootes... ja lähen duši alla.

21.05 laskun elutuppa ja mängin arturi palvel temaga super mariot.

21.45 käbi ja artur lähevad üles arturit pesema ja unejuttu lugema. istun tugitoolis, mõtlen koogile ja varsti jaksan isegi võtma minna.

rohkem pole kirjas.

roosat ja loomi

2011-01-20T23:32:00.004+02:00

kui uru veel ei huvitunud tingel-tabgelist, mis ümberringi söömise ajal toimus, korraldas artur seda suurtes kogustes ja hulgakaupa. näiteks tiris sada pehmet mängulooma magamistuppa ja tegi voodiotsa tagant nukuteatrit. publik pidi kõikide loomadega elavat dialoogi pidama. publik, see olen mina.

"kui ma oleksin tüdruk."

"tšau!" uru moodi.

esimene kõiges

2011-01-20T10:06:00.002+02:00

pärast tänast katsumusterohket ööd on urul rohkem hambaid suus kui arturil aastasena. enamgi veel, uru skoor on kuue peal enne kui artur üldse mõne hamba suhu sai. kui nüüd nädala jooksul seitsmendat ei tule.

aastaajad

2011-01-14T23:24:00.004+02:00

tõmbasin telefonist pildid ära. andestust kvaliteet, aga meeleolu loeb!

teaatri järgne kohvikukülastus. (september 2009)

vanaema saatis pakiga uued riided. (november 2009)
kasvamise jagu suur... (detsember 2009)

vaade sünnitusmaja palati aknast. kõlas koputus ja... (märts 2010)artur andis meile haiglasse ühe auto kaasa, et kui tita sünnib, siis oleks, millega mängida. (märts 2010)

uru sõidab koju. (märts 2010)

mai 2010.

väsimus postipaadil "heili". (juuni 2010)

juuli 2010

kes ütles, et beebidel pole kaela?! (august 2010)

ja jaanuarist 2011 ka:

keskpõrandale kokku!

2011-01-14T15:41:00.003+02:00

hea uudis:

uru on täna kõik oma vajadused potti ajastanud-sihtinud-küsinud.

halb uudis:

sellise valu peale hakkas see uus pott ikkagi inisema. nüüd inisebki vetsus. lambadat. vait ei jää.

nii need päevad läevad 9

2011-01-10T23:17:00.007+02:00

pühapäev, 2. jaanuar

mõtlesin vahelduseks võtta üks puhkepäev, aga kuna oli ilus talveilm, kadus käbi pärast hommikusi talitusi tsikliga kusagile järvejääle ja naasis tööpäeva lõpus, nii et erilist vahet siiski pole.

aga siin ta on.

3, 6, 7, 8 (vist) eined (vist)

9 tõuseme, sest ühel on külg märg. teised magavad. kui juba tõusime ja hommikune ähkimine pole veel kostunud, istutan lapse potile, edukalt. pesud ja rõivad emale ja beebile.

9.15 laskume alla, jättes suured poisid magama. eesmärgiks on puder ühele ja pannkoogid kolmele.

millalgi kohe ärkab artur, loodan et käbi tegeleb üleval tema hüüetega.

9.30 uru kolib kõhukotti, sest muidu ma ei saa sahmida.

10 (vist) uru saab putru.

10.10 suured poisid tulevad alla. käbi võtab pannivalve üle (no pannkoogid), ma tühjendan nõudepesumasinat.

10.20 kolin uruga elutuppa, sest köögis ta vingub ja tilpneb mul küljes. mängime kõiki palle.

11 uurime oma sendipurkide sisu ja üritame summat

mõistatada. valame minigrip kotti ja otsustame panka viia. käbi lahkub.

11.15 pissikatastroof, pesumasin käima, rõivahullumaja.

11.30 (vist) õue! uru uinub, me siirdume panka. teel hullab üks meist hangedes. pank on puupüsti rahvast täis, nii et taganeme kiiresti ja keskendume rohkem hangedele.

13.30 tuppa.

13.40 uru eine ja meil arturiga supp.

kui urul kõht punnis, teeb põrandal järelkorjet, kuni meie lõpetame oma eineid.

14.05 suundume üles. artur seab end voodivalmiks, uru sahmib mänguasjade vahel ringi.

14.20 artur voodis, unejutt loetud. uru aitab mul talitada. see tähendab, et kuni mina pesu restilt kuivamast võtan ja kokku panen, sorteerib tema märga pesu. kui mina lappan pesu restile kuivama, sööb tema draakonipuu mulda ja kui ma ei luba, tirib selle pesu maha, mis ma olen jõudnud üles riputada. 2/3 asjadest riputan kaks või kolm korda. noh siis ta turnib veel voodiopesude kuhjas, kui master bedroom uued komplektid saab.

15.20 tuleme alla. telekas on pooleli blue lagooni kõige täiskasvanulikumad stseenid. jään vahtima, käed vahetavad mähet.

15.30 nagu kiuste on uru unine ja ma pean seksistseenide juurest üles minema. saab eine ja läheb voodisse aelema, mina pikutan kõrvalt ja pean leppima vikerraadio vähemintrigeeriva kavaga.

15.50 unistan külmkapis ootavast salatist. uru ei maga.

16 uus eine.

16.10 tõstan magava hiirepoja teki sees võrekasse. uni on! aga magada ei raatsi. telekas! salat! šokolaad! arvuti! kokakoola!

16.50-17.10 kisa, eine ja kaisus püherdamine. artur hüüab, et tahab ärgata ja mossitab, et käbi pole. aga käbi juba tulebki.

17.25 jätab käbi väikeste inimeste ärkamisvajadusi rahuldama ja lähen üksi alla kokkama.

18 poisid tulevad alla.

18.30 käbi annab urule süüa, artur vaatab lumekuningannat, mina hängin internetis.

19.40 artur sööb, mina suundun pesema, et uruga vanni minna. ilmselt on siit vahelt puudu see koht, kus me kõik koos sõime.

20 asume uruga vannis mürama, peagi liitub artur.

20.25 jätame suure vanni käbi valve all arturi hallata.

20.40 uru uinutamisprotsess alga. st käbi on ta ööriietesse pannud ja nad püherdavad voodis, mina panen hämaras toas unelaulu saatel magamiskoti ümber ja tilgutan viis tilka keelele, kustutan tule ja keeran külili. siis natuke unelaulu õla najal ja teine külg, vajadusel korrata, enamasti mitte. seni peseb käbi arturi puhtaks ja suunab voodisse, loeb unejutu ja kustutab valguse.

21.20 minul mission completed. viis minutit köögi koristamiseks ning

21.30-0000 lastevaba tsoon elutoas.

vaikus ja pimedus.

***

käbi tuleb igal õhtul koju ja kui uru on allkorrusel mänguhoos, viskab papa käpa püsti ja hüüab rõõmsalt: "tšau!" eelmisel nädalal ühendas uru sündmuse, käemärgi ja heli ja tervitab

"tšau" kuuldes või kellegi sisenedes ise käega. ainult et tema käsi ei kerki üles, vaid sirutub ette ja keerleb 90 kraadi sissepoole.

söögilauas pistetakse ikka kinni minu meelest astronoomilisi koguseid, kehakeele järgi otsustades on ikka vähe. suurendasin koguseid ja arvestades, et piima osas eelistab ta mind päev läbi ainult hammustada, suurendan ilmselt veelgi. eks ole vanust kah juba. las reguleerib nagu tahab, peaasi et ise.

astronoomiale lisaks on köögis uudsust konsistentsis. kui artur tegi veel päris kõrges eas igasugude tükikeste peale öökimisnägu, siis urule sobib pea algusest peale kahvliga purustatud juurvili ja tavaline puder. kahvliga purustatu asemel andsin talle eile ette kausitäie tükeldatud köögivilju, mille härra iseseisvalt endale suhu sai toimetada ja selle üle päris rõõmus oli. tuleb öelda, et mina ka, sest põhimõtteliselt ei pidanudki ma peale rõõmustamise midagi tegema. herned, oad, lillkapsas, porken, pastinaak, kamapallid, kurk ja mustikad. selline levinud köögiviljade rivistus. hulka panin killukese võid ja igaks juhuks mainin, et kolm viimast olid ikka eraldi, mitte teiste hulgas. kui maghustoiduks sai end veel tassist ise veega üle valada, oli laps eluga ikka päris rahul.

majja toodi ükspäev ka pott. punane ja teel autosse selgus, et laulev. kurtsin koduteel arturile, et ostsin vale poti, et see piniseb vastikult, kui laps on edukas. artur briifis sellest, et emme ostis vale poti, mis hakkab inisema, kõiki külalisi, kes vähegi esikusse jõudsid. potiost tulenes sellest, et meil on kaks korrust, aga ainult üks väike pott, ja mina küll ei viitsi, laps kaenlas, kuskile tormama hakata, kui ähkimist kostub. ja varem ei olnud urust jällegi erilist istujat seal, sest ta on nii väike, et kippus sisse kukkuma, jalad õhus. olgem ausad, ta on üheksakuusena viiekuuse arturi mõõdus. ja tänase seisuga väidan, et ta küsib kakale.

nupp aga nokib tal hästi. oskab panna asju kuskile sisse (käsklus "sisse! siia sisse!"), anda minu kätte ("anna! aitäh!" - ma keeldun lapsele õpetamast, et "aitäh" tähendab andmist. andmisrõõm on suur rõõm küll, aga aitäh öeldakse ikka vastu võttes ning andmiseks on ju "palun" välja mõeldud), kakkuda legotükke üksteise küljest lahti, saab aru keelamisest ja vahel lausa kuuletub, matkida igasugu hääli köhimisest-aevastamisest autopõrina ja raevuka nuuskamisena ning oskab öelda ämmä-ämmä-ämmä-ämm (pole täpselt teada, kas märkimaks mind või lihtsalt seltskondlikku tuju) ja adäh! adäh! adäh! (esialgu jällegi vist seltskondliku vestluse mõttes, aga võib arvata, kust ta selle õppis). kuna sõnad otseselt ja kindlalt ei märgi konkreetset asja või tegevust, siis ma ei ütleks, et need on esimesed sõnad, aga kui oskus käes, asi neid siis emme või asja saamisega ühendada on!

pühadehooaeg, teine osa

2011-01-06T15:58:00.003+02:00

noh, jõulud edenesid niimoodi, et esimesel pühal poetasime ühe vanaema bussijaama ja sõitsime ise teise juurde, kus artur sai jälle kuusealuse lagedaks teha. sisse oli pakitud hulk riideid, lisades kavalalt strateegiline üks hummer, mis köitis kogu kassi tähelepanu, nii et paki pehmusest ei saanud ta vist arugi. tõsi, hiljem uusi autodega sukapükse jalga vedades pole ka just nurisenud, pigem vastupidi. külaskäik kolmanda vanaema, täpsemalt vanavanaema juurde lisas arsenali peerukoti, mis ainult lisas sära lapse silma.

järgnes ilmsel paar argipäeva, misjärel kass läks sõitma päris džiibiga. see oli roheline ja grand, viis ta järgmise vanaemaga vanaisa juhtimisel maale. seal olnud juttude järgi kõike ohtralt, alates üle pea hangedest lõpetades kõhuvaluga. sära silmis aina ägenes, tõotades süüdata juba kogu linna. ja nagu sellest veel vähe oleks, võttis käbi ta aasta viimaseks päevaks tööle kaasa. laps sõitnud laos jalgrattaga, koos käidud kaupa viimas ja söödud töömehe lõunat, veetud koju mu koostatud šoplist ja siis tuldud koju lõunaunele. mina samal ajal patseerisin, uru kõhul, mööda nõlvapealset, ja otsisin kohta, kus südaöö veeta. koduteel astusin läbi igast ettejäävast alkopoest (neli), et leida mandariinilikööri või midagigi sarnast. koogi sisse muidugi! no pidin võtma mandliliksi, mis kaelapidi näpus vahel tulingi koju, beebi kõhul jopehõlmade all magusat und magamas. minu viimane krooniaja ost!

noh, kodus sõime pidulikult ära kala, mis ma eelmisel päeval praktiliselt ise keskturu forellitiigist püüdsin, lõbustasime üht külalist, kes meil õhtule glamuuri lisamiseks õnnestus kohale meelitada, ja lubasime arturile, et ta võib täna nii kaua üleval olla kui ise tahab. aasta viimasel veerandtunnil õue jõudes selgus, et jaksu enam eriti pole, aga tahtmist siiski piisavalt, et end natuke ülal pidama sundida. niisiis üks laps voodist otse õueriietesse ja kõhukotti, teine kombekasse ja kelgule ja mõni minut enne tuledesära laius kesklinn meie ees. urule paigutasime profülaktika mõttes kõrvaklapid mütsi peale ning arturile tegid käbi ja wing võimalikult seiklusterohket kelgusõitu, et oleks ikka meeldejääv ja no et ta magama ei jääks seal konutades eksole. siis parkisime end lasnamäe tänava kõrvale hange (lumi kohati saapakõrgune, kohati käbile vööni) ja hakkasime vaatama. artur muudkui vaatas ja vaatas ja vaatas. ajaviiteks võttis tema taga seisnud wing tal kasukaturjast kinni nagu kutsikal, tõstis üles ja lasi siis lahti. kass sumatas vaimustusest niutsudes pehmesse lumme ja ronis lõkerdades välja. veel ja veel ja veel. käbi kargas natuke ringi ja paistis hangede sügavust mõõtvat. tegelikult paigutas üht vanavanaema juurest paasa pakitud raketipatareid ohutusse, aga ilusasse paika. "kas ta tohib seal olla!?" päris kass iga natukese aja tagant, täpsustades "ta on trammiteel! nüüd ta läks üle trammitee!" jne.

noh siis soovisime head uut aastat, loopisime sõiduteele paukherneid ja põletasime säraküünlaid ja tegime kelguslaalomi koju tagasi. kass jaksas tõesti sama kaua end ringi rullida kui meie silmad lahti püsisid. uusaastaööl tulid päkapikud, keda pärast jõule oli nähtud ainult ühe korra, veel viimast korda, ja tõid auto!

uue aasta puhul olin lubanud neile, kel päev raske, seljankat pakkuda. tõsi, hommikul selgus, et minugi päev on raske, aga saime hakkama, supp tuli maitsev ja päev oli ikkagi natuke nagu laupäeva moodi lõpuks. seljankasööjad pistsid pool potti kinni ja tuikusid ägisedes elutuppa. oleks ilmselt pikemaltki tugitoolides ja pehmel vaibal tiksunud, kui mitte proua rahvasaadik poleks arturit õhutanud koera mängima ja sumpsi lakkuma. artur väga ei tihanud, aga juba proua kirjelduste peale "ilasta ta kõrv täis!" (soome aktsendiga) läksid mul küll kõrvad märjaks ja päris rõve oli. mispeale s tõusis otsustavalt püsti ja sundis ka rahvasaadiku õueriietesse. nii see pidu läbi saigi.

noh siis tuli teine jaanuar, millest lähemalt peagi, ja argipäev. nädal hiljem de-ehtis artur koos pärnu liisiga kuuse ja käbi heitis selle elutoaaknast välja, kuhu see hange nii kenasti püsti jäi, nagu olekski alati seal kasvanud. järgmisel päeval sõitis talle selga katusetäis lund, aga see teda eriti ei morjendanud. nii need pühad läbi saidki.

aga kui lumi veel maas oli, käisime arturiga koduprismas. see on selline aeg päevas, mil me saame oma jutte rääkida ilma et mina peaksin maja pidama või uru tahaks tähelepanu. noh, rääkisime, kui kohutavalt palju seda lund muudkui sajab. artur lasi fantaasial lennata ja muudkui pakkus: "mõtle kui radiaatoreid sajaks!" ja "mõtle kui tramme sajaks!" analüüsisime iga saju võimalikud kõrvalnähud läbi, kuni ta pakkus: "mõtle kui titasid sajaks!"

"kas need titad haiget ei saaks, kui nad maha kukuvad?"

"eeee... ei, nad oleksid pappkasti sees. et võtad kaasa ja alles kodus teed lahti ja võtad tita välja."

"ahsoo. aga neil on seal ju külm. talv on ju, meil on joped ja saapad!"

"aga neil on seal väike radiaator ka, see teeb sooja."

jõulud läinud ju

2010-12-28T22:26:00.004+02:00

jõulud algasid, nagu tänapäeval kombeks, juba novembris. nimelt silmas terane kass prismas lego advendikalendrit ja mitu nädalat kostus hala, miks talle seda ei osteta, temal on kohe praegu hakata sealt vaja aknaid avama ja üldse. minu selgituste peale, nagu tuleks avamisega oodata igal juhul 1. detsembrini, ükskõik kas ostame varem või hiljem, anuti pisarsilmil: "palun ära räägi nii!" no kui palun, siis palun. lõpuks said kalendrid prismast otsa ka. meie eksemplar ootas vaikides sinises toas voodi all lapse kiuste oma aega.

oma aeg tuli 1. advendiga, mil süüdati küünal ja pandi suss aknal... ei, sussi ei pandud. päkapikk pidi ise kassi toast autode seast kinga tuvastama ja poetas sinna mingi kommi. paar päeva hiljem järgnes kalender, lapse suureks üllatuseks.

noh siis edenes aeg omasoodu. päkapikke pidi juurde riivitama, kuna artur seadis peagi oma akna alla tumbale ritta ka minu ja käbi plätud, nii et nüüd käis meil juba kolm päkapikku. üks päev ainult tõi arturile kirja "ei saa kommi tuua, laps ei kuula sõna!" artur, muide, palus käbil panna kirja tähed "palun vabandust!" (just selles järjekorras) ja pani paberi sussi sisse tagasi. rohkem jamasid ei tulnud, kommipost toimis kenasti jõuludeni.

kui monika akendele koputas, olid meil igatahes igasugu kulinad juba aknail rippumas. nii oli mõnusam jõule oodata ja monikat vaadates käbi oodata. käbi nimelt käis monikaga isiklikult kohtumas. no ühel sõbral oli 4wd ja nii ei saa ju kodus püsida, ilus sõiduilm puhta raisku lastud eksole. aga artur nimetab nüüd iga tuuleiilikest, mis talle laia lund näkku puhub, hellitavalt monikaks.

nädalajagu enne pühi murdsime arturiga läbi lume sahiseva autoni ja autost poodi. ostsime suurema portsu kauneid asju, igat pakutavat värvi ümbrikke ja kolme sorti marke. tassisime saagi koju ja hakkasime voltima, lõikama ja kleepima. noh, artur tiirutas ümber laua ja targutas ja segas ja tiris ja õpetas ja küsis ja mängis ja mina meisterdasin ja käbi meisterdas. siis kirjutas artur 25 korda oma nime (kolmele kaardile kirjutasime tema eest). iga kord, kui u-ni jõudsime, ütles ta rahulolevalt "unt" ja seejärel r-i juures "rrratas!" huvitav, et esimese r-i juures ei tulnud ratas meelde. kui kõik see valmis sai, kleepis artur käbi põgusal juhendamisel margid peale, ise kiitis, kui tulbilt issi teda aitab.

järgnevad päevad sisustasime salmide õppimisega. mina lugesin ette ja artur kordas. detaile te juba teate. sihiks seadsime õppida iga päev ühe, aga neljapäeval läks meil internet ära, nii et kolme peale see skoor jäigi.

noh siis läks veel natuke aega mööda. postiljonil olid käed tööd täis nii viimise kui toomisega. ja ükspäev tuli tartuvanaema! ostsime poest kärutäie head süüa ja tõime ta koos toiduga koju. kodus tegime toad korda ja ootasime käbi, kes oli saanud vaba päeva ses o

sas, mis tööst üle jäi, ja realiseeris seda kusagil järvejääl tsiklite ja atv-dega rallides. õhtul tehti piparkooke nami-namis pakutud retsepti järgi paari nädala eest valminud tainast. soovitan tungivalt kõigile seda retsepti.

jõululaupäeva hommikul mindi, nagu meie peres kombeks, saega metsa. seekord riigimetsa. traditsiooniline kõne onule: "kuule, oled sa internetis vä? vaata palun, me oleme metsas, et kus siin see riigimets võiks olla. kuuski justkui on, aga silte eriti ei näe." kui oli kindlaks tehtud, et seisame keset riigimetsade koosolekut, astusime puusani lumme. jõulupuu valimine on lihtne: valid välja tihedama ladva, sakutad seda tublisti, siis kaevad välja veel meetri jagu tüve ja harutad iglu jagu plokke lahti selle tüve küljest algavatelt okstelt (paratamatult satub pihku ka naaberkuuse omi - selle, mida lume peal üldse nähagi pole) ja siis otsust

ad. pärast kuut katset istume autosse ja sõidame paarsada meetrit edasi. kus on keni latvu nii et tapab. käbi kaevub, saag õieli, pea ees, lumme kuuse tüve otsima. kaevame arturiga kõik vajalikud oksad priiks ja käbi paneb kuuse kärule. kuna on teada, et käru on kolm meetrit pikk, sel

gub nüüd ka, kui pika kuuse eest tuleb mobiilimakse teha. (ca 3.36). kuna uru ärkas saagimise käigus, saab temagi riidesse pandud ja õue metsaõhku kaema tõstetud.

autos saab võileibu ja uru meelt lahutada, kodus saab puud ehtida ja süüa teha. artur nõustub voodisse minemisega, kui luban, et jõuluvana uksele ilmumise korral ajan ta kind-las-tii kohe üles, aga ega ta maga. mõmiseb tunnike või paar ja keksib siis trepile teatama, et tema tahab nüüd ärgata. noh, ärkabki, nõuab kõige pidulikumaid riideid, mis kapis tema mõõdus on (viigipüksid!!!) ja ehib kuuse ära.

keegi ei märka midagi, aga mingil hetkel on igatahes kuusealune kinke täis. selles mõttes mugav, et sai pakid ilma salmita kätte. piinasime last siis vähemalt lugemisaasta tähistamise mõttes sellega, et tema loeks, mis pakk kellele on. tähelepanuväärne, et pärast 25 korda ARTUR kirjutamist pärib ta nüüd iga jumala kord T juures "mis täht see on?" ja meie õhutamisel, et ta ju teab ise küll, nimetas: P. nii et keegi arpur sai täitsa mitu pakki.

u nagu unt-pakke oli ka: "noh, loe mis siin on, hea lühike nimi tundub olema." - "u, r, u." - "ja kokku on...?" - "unt!" mõne minuti pärast kuivatasime vanaemaga silmad ära ja lubasime väikevenna paki kallale.

noh ja kui kõik olid maha rahunenud, sõime maitsva õhtusöögi ja komme ja piparkooke ja lõpuks läksid kõik magama.

lapsekõrv

2010-12-22T21:37:00.001+02:00

artur kuulis uudistest, kuidas keegi kaotas kellelegi mingis sportmängus null-kaks ja arutles pikalt, mis mängu selle nuikapsaga siis ikkagi mängiti, et nuikapsas oli tulemus.

originaalilähedane

2010-12-21T11:19:00.003+02:00

originaal:

Armas jõuluvanake!
Olen alles väikseke.
Mulle toodi kuuseke.
Kuuseke nii tilluke.
Kuuse küljes küünlake,
särab nagu päikseke.
Väike vend mind hoolsalt aitas.
Mina panin asju paika.
Siis, kui ema tuppa tuli,
kuusk meil juba kaunis oli.

õppimine meite kassiga:

"Armas jõuluvanake!

Olen alles väikseke.

noh, ütle nüüd, kuidas oli? armas...?"

"armas olen."

"ei, armas jõuluvanake."

"armas jõuluvanake. mina olen alles täitsa tilluke."

"Mulle toodi kuuseke.

Kuuseke nii tilluke."

"metsast tuli kuusekene,

kuusk oli veel tilluke."

"Kuuse küljes küünlake,

särab nagu päikseke."

"kuuse küljes ehted säravad."

"Väike vend mind hoolsalt aitas.

Mina panin asju paika."

"väike vend mind aitas,

mina panin ehteid paika."

"Siis, kui ema tuppa tuli,

kuusk meil juba kaunis oli."

"kui emme tuppa astus,

oli meil kuusk juba ehitud!"

loomaaed

2010-12-09T22:27:00.004+02:00

ma tõmbasin fotokast pilte jälle.

sellised aknad kujundasime arturiga. taustal Monika.

"talitada aitan emal!"

käbi opereerib hiirega, et...
artur saaks youtube'ist autovideosid vaadata. kuna selline asi ei tohi mugav olla, on tal herned põlvede all.
kui vanemahüvitis lõpeb, põgeneme tsirkusega.
talvemood soosib erksamaid toone.

kaks

2010-12-08T21:17:00.003+02:00

mul on kaks jama.

1. uru uni.
no kunagi ta jah magas. täpsemalt 11. septembrini. tavaline oli magada neljani, vahel harva vähem või rohkem. alates kella seitsmest õhtul. jutti. kurtmata. neljast siis läks tihedamalt, pooleteise tunni järel näiteks kurtes ja süües, aga see oli juba käkitegu.
aga alates 11. septembri ööst on ta muudkui ärganud. alguses oli paar nädalat kõhulahtisust ja ma arvasin, et sellepärast. see läks üle, uni ei naasnud. siis ta hakkas püsti tõusma. unes muidugi ka. selle uudsus kadus, aga uni ei naasnud. siis ma hakkasin talle õhtul ka juurikaid sisse söötma. ikka ei midagi. nüüd nihutasin õhtuse juurikaportsu varasema peale, et äkki hoopis segavad und. ei midagi. ööuni kestab oma voodis kella kaheksast poole kümneni ja siis tuleb hädakisa. hiljemalt 23 lõpeb see hädakisa minu kaisus, kuhu härra jääb üldjuhul hommikuni. jaa, te võite ju rääkida, kui loomulik ja mõnus see teie jaoks on, aga mina nii magada ei saa.

liiati ei maga ta päeval ka. eriti mitte toas. linas ma teda enam ei jaluta. mis ei tähenda, et ta voodis jääks. või süües. kärus näiteks jääb. jaa, toas. aga ükspäev ei jäänud seal ka!
ja teinepäev otsustasin üldse hakata teda korralikult voodis magama õpetama. noh nii et kui sulmi hõõrus ja haigutas, võtsin sülle ja laulsin ja äiutasin. aga see laps ei ole äiutamise laps. süli on turnimiseks! noh, hoidsin kinni ja äiutasin edasi ja leebuski tõstsin neli korda voodisse (tõusis kisaga püsti), siis jäi. aga pooltunni möödudes, kui üks unetsükkel end ammendas, tõusis siiski kisades püsti ega leebunud enne kui sai suures voodis end minu külge imeda. nii ongi ned toauned möödunud. need, mis õnnestub puuris vähemalt alustada.

aga paljud seal ei algagi. näide tänasest: pool kolm hõõrus silmi ja haigutas. et artur magas, oli mul võimalus kohe reageerida. läksime üles, vahetasin mähkme ja andsin piima. võtsin sülle ja hakkasin laulma, aga see vahtis ringi, et "noh, mis me mängime?" nii läkski. lasin suurde voodisse lahti ja asusin ise heegeldama. seni olin ta lasknud väiksesse voodisse, mis, otsustasin, oli viga, sest nüüd ta seostab väikest voodit mängimise, mitte magamisega. et las mängib suures ikkagi. noh, turnis ringi ja aitas mul lõngakerasid sorteerida. pooltunni möödudes haigutas. võtsin jälle teki sees sülle, aga mingi laul teda küll ei huvitanud. panin võrekasse. tuias siis seal teise pooltunni. siis oli väsinud ja hakkas valjult deklareerima uuemat luulet. "magamapanemine" oli kestnud poolteist tundi, kui ma pidin kõike otsast alustama: puhtad mähkmed ja toit. sest arusaadav, et kergestiseeditav rinnapiim on selleks ajaks oma kalorid ammendanud, veelgi arusaadavam, et ülejääk on püksis. ainult et mis edasi? laps oli liiga mätu, et leppida ükskõik millega peale rinna, samuti liiga näljane, et üritada seda laulan-süles-uimaseks-siis-tõstan-voodisse-uinuma marssi. sest mis uni see ka tuleb, kui kõht on tühi. niisiis, tavaline lühis: sõi kõhu täis ja uinus selle käigus.

aga mida siis tuleks teha?
kui voodisse pannes ta virgub kohe.
kui virgumise ammendudes tunni möödudes on jälle pissine ja näljane.
nii näljane, et magada ei saa, ja nii unine, et süües ei saa ärkvele jääda.
kui süles äiutada ei saa, sest ta vahib aktiivselt ringi.
kui lina ja käru ei ole mõttekad, sest ma tahan teda voodis magama ju õpetada.
et kui õpib, siis äkki magab öösel ka?

aa, väike lisaklausel: üldjuhul on mul kodus ka nelja-aastane, kes tahab hommikuputru just siis, kui uru hommikuund, ning uru õhtuune ürituste ajal hõikab üle maja "maarii! ma tahan är-ga-ta!" ega lõpeta enne, kui ma vastan midagi. mis virgutab hetkega uru.

2. arturi köha.
viimati kestis see kuue lasteaiapäeva järel kaheksa (kaheksa!) nädalat. algusest peale lahtine, nii et lahtistada polnud midagi. nädalate kaupa muutumatu, teed sa jalavanne või auru või annad sibulamett või teed talla alla jooditäppe või määrid tärpentiinisalvi. lihtsalt miski ei toimi. palavikku pole ja laps on üldiselt rõõmus. köhib ka öösiti.
ca kuuendal nädalal panin kokku konsiiliumi, mis selgitas välja:
astma ei ole,
klamüüdia ei ole,
kopsupõletik ei ole,
bronhiit ei ole,
mingi muu põletik ei ole,
allergia ei ole,
mükoplasma ka ei ole,
ja isegi immuunsusnäitajad on eakohased.
ehk diagnoosida pole muud kui "see lihtsalt ongi nii!"
lõpuks köha taandus kolmenädalase astmaravimi kasutamise järel. andsin neljanda nädala ka, nagu kästud, ja saatsin terve lapse lasteaeda. otsustasin pidada maksimaalselt neli päeva, aga jälgida, kui väsinud ta on. noh, kolmapäeva õhtuks paistis päris mätu, nii et tema suureks pettumuseks jätsin koju välja puhkama. reede ööl vastu laupäeva kostus larüngiidi-haukumist ja nüüd on poolteist nädalat köhinud. kaua seekord?

1+1
muidugi juhtub sedagi, et uru on uinunud või uinumas ja artur köhib ta ärkvele.

plaks ja päkapikud

2010-12-02T21:27:00.002+02:00

päkapikud käivad. tõid paar päeva kommi ja siis äkitselt lego advendikalendri! "legod mõnusasti krõbisevad sees," mõmises laps omaette, kui seda hommikul mulle voodisse näitama tuli. muidugi tekitab ikka segadust see, et päevaunest keset pimedat õhtut ärgates ei saagi uut akent lahti teha.

urul kingi pole ja seetõttu pole talle veel midagi toodud. tea kas toovadki. aknaid meil eriti ka pole, kuhu susse panna üldsegi, artur seadis oma katuseakna lähistele sisse tumba, millele õhtuti igaks juhuks kaks sandaali paigutab.

see-eest on uru muidu tark. täna näiteks sai aru, et legoklotsid käivad üksteise küljest lahti, ja veetis lärmaka veerandtunni, kus mina üritasin sama tempoga klotse kokku panna, mis tema komplekte lammutades üles oli võtnud. selle õppis eile ära, et väikseid legosid tal suhu ei lubata panna - täna mängis alul niisama, ma passisin kõrval, aga siis pistis mingi kärukese rattaidpidi suhu ja jäi itsitades mulle otsa vaadates ootele. mul läks aega, sest ma vaatasin mujale ja rääkisin kassiga juttu, aga kui märkasin, meenutasin legode söömist puudutavat reeglit ja ta loobus sellest ise, pilgus kelmikas "tüng!" üks teine päev aga näitasin oma peopesa peale lüües, kuidas plaksu-häält saab, ja ta proovis kohe rõõmsalt oma käega ka. käis küll plaks.

nii need päevad läevad 8

2010-11-29T21:29:00.036+02:00

see on raage klišee ja ma pole seda varem rääkinud. aga seekord on küll tunne täpselt selline, niisiis sõnastan ikka ära: veider, et juba kaheksa! kõik senised numbrid on kuidagi loogiliselt tulnud. no et laps on ju kuu aega saanud juba viiekuune olla, alles siis saab kuueseks ja siis see on justkui okei. aga kaheksa vist tundub juba nii suur number. et mismõttes see pisivigur on juba kaheksa, ta on ju pisi! aga no on.

proloog 2.0:
elu on kuidagi ilusaks läinud. põhjust ei tea. artur käis kolm päeva lasteaias ja on nüüd ikkagi köhaga kodus, nii et lihtsamast elust justkui mitte. aga no on.

niisiis, 29. november. esmaspäev, kui te juba küsisite.
ca 5 paiku eine, lühike ja konkreetne, vist. siis unejätk minu voodis. minu, sest käbi magab neil päevil arturi toas, sest tol on vaja öösi nina nuusata ja kesse viitsib joosta.
ca 8 nihelus ja einekene, millest sai ärk. püherdame ja mõnuleme voodis.
8.30 kardinad ja raadio, rõivad kahele ja pesu.
8.45 pesu jäi ühele, sest mulle meenub, et pean lasteaeda meili saatma arturi puudumise hoiatamiseks, ja seda tuleb teha enne üheksat. kihutame alla. ühtlasi panen urule hommikupudru soojenema ja kui juba all oleme, naudin 10 viimast minutit torit ja deani ja loen saabunud meile. jaa, mul on toimiv kirjavahetus päris inimeste, mitte ainult roosa elevandi kampaaniatega. täpsemalt keelasin mõne aja eest nood kampaaniad ära ja elu läks jälle paremaks.
9.10 uru saab putru ja kann teeb mulle kohvivett.
9.20 urul kõht punnis, artur ärkab. lähen teda tervitama.
9.30 kui juba üleval, saan ka hambad ja silmnäo uue päeva vääriliseks. artur loeb voodis raamatuid ja inhaleerib aurustunud soolast vett. vaese mehe portugal.
9.40-9.45 uru saab piima, mis ajal arturil on muidugi vaja nuusata. muidugi!
9.45 suurtele pudrupiim keema. artur on siin liigitatud suureks. aga väike jaurab. kohvivesi kuumeneb taas. jõuan selle isegi kohviga segada.
ja 9.50 keeran piimal tule alt ära ja loodan uru magama saada. seoses köhadega me nende miinuskraadidega õue ei lähe ja nii olen otsustanud pühenduda uru toas magama õpetamisele. eile oli esimene katse ja õnnestumine (ebaõnnestunud oli ainult aeg. tema vist lootis ööunele ja ärkas 40 minutit hiljem hämmeldunud kisaga, pilgus küsimus "miks lamp põleb ja raadio käib?") niisiis, 9.50 alustan missiooniga. kuiv marli, siis keeran lapse teki sisse, võtan sülle ja alustan karumõmmi unelauluga. laps puurib oma tõsise pilgu mu silmapõhjadesse ja tirib vaikselt parema käe sõrmedega vasaku käe sõrmi. ja siis keeldub süles edasi olemast. panen ta puuri.
olen küll lubanud anda 110% ta toas uinuma õpetamiseks, aga putru ei tee samal ajal keegi ja kohvi pole ma saanud ja artur on endiselt kahtlase lektüüriga voodis.
10.10 artur lektüüriga voodis, uru seisab oma puuris, silm sikkus peas. putru ei tee keegi, uru ei maga ega uinu ning eeldan, et allkorrusel hakkab vinguma. lappan ülakorrusel kuivavat pesu. see uru unega tegelemise plaan nägi ette, et arturit hoiab sel ajal telekas. asi, mida ma kasutan hädaolukordades, aga väikevenna unejama ongi hädaolukord. ainult et praegu pole vaja kedagi arturit hoidma, vaid hommikusööki valmistama ja seda ei tee "lotte reis lõunamaale" ega arturi uus lemmik "the cog". see aga, kelle unega peaksin ma pühendunult tegelema, teeb üht kolmest: voodis rallib rõõmsalt ringi, süles kangutab end vingudes vibuks ja lahtilastuna vingub ja istub mul püksisääres kinni. nii otsustan allaandmise kasuks. hommikuuni ei ole siiski õpetamise aeg, kuni meil majapidajannat pole.
10.15 istutan uru siiski hetkeks asjakasti juurde, et pisut pudruga sahmida. ja kohv on valmis! aga uru asub nii keskendunult asjakasti inspekteerima, et patt on vahele segada.
10.25 puder teeb ennast, uru mängib, mina lõikan arturil juukseid.
10.35 uru kiunub, aga puder on laual!
11 uru saab "õueriided" - pabermähkme ja natuke soojemad riided - ja piima, et suunduda sinisesse tuppa värskesse õhku kärru unele. uinub tegelikult juba süües.
11.30 uru ära kärru, meil arturiga on elutoavaibal tee ja doomino.
12 lükkan katuseakendelt lund maha, et ülakorrusel ka valgust oleks. teen pool liitrit apelsinimahla (millekski see kenwood ikka kõlbab ka!). naudime arturiga mahla ja üleeilseid kaneelisaiu, mis ma ahjus kärmelt soojaks lasen.
12.55 süda sunnib uru kontrollima. ütle nüüd, et kõhutunne pole teadus või emainstinkt on luul. tüüp on istuli kärus ja küünitab põranda poole. tuju on ülev.
13.20 artur arvab, et lõunaks võiks verivorstid kartuliga olla. tekitan.
13.40 väiksed söövad. uru keerab sisse 150g lihaga juurvilju, magustoiduks pool avokaadot. ilma seemneta pool.
14 "emme, kartul kukkus mahla sisse." õngitsen välja, artur sööb ja kiidab. uru saab tutvumiseks lusika ja mina keskendun viieks minutiks kartulitele verivorstiga. polnud tõesti halb valik arturil.
uru mängutuju on veelgi ülevam. suundume kogu kambaga üles. hakatuseks jalavann, uru saadab bassiga, tuiates kogu vannitoa (palju ruutmeetreid) läbi ja nokkides põrndalt üles iga puru. mänguasju ignoreerib.jalavanni järel istub artur vaese mehe portugali, uru samal ajal pääseb lahti arturi tuppa ja topib klaaskuule ja tramme suhu, kuni mina arturile poiste aabitsa kirjalikku osa esitan.
14.45 arturi protseduurid on lõppenud, uru hõõrub silmi. kas nüüd õnnestub mul rakendada projekti "õpetame uru uinuma"? väike piim ja
14.55-15.05 karumõmmi unelaul tekkimähitud sülelapsega. laps puurib oma tõsise pilgu mu silmapõhjadesse ja tirib vaikselt parema käe sõrmedega vasaku käe sõrmi. kuni silm hakkab loojuma. tõstan ta tasakesi väiksesse voodisse, mis teeb küll ootuspäraselt silma jälle lahti, kuid mitteoodatult algab rõõmus tants mööda voodiääri. kuulan päevauudiseid ja ignoreerin. tikin arturi jopele varrukaotstesse pikendusi, et jopp ka kolmanda talve vastu peaks (tal on pikad käed). uru etendab oma voodis etüüdi "heatujuline beebi karudega". väga veenvalt.
15.25 mängust saab jaur. panen lutiga pikali. tõuseb püsti, silm sikkus peas.
15.40 karumõmmi unelaul tekkimähitud sülelapsega. laps puurib oma tõsise pilgu mu silmapõhjadesse ja tirib vaikselt parema käe sõrmedega vasaku käe sõrmi. kuni silm hakkab loojuma. tõstan ta tasakesi väiksesse voodisse, mis teeb küll ootuspäraselt silma jälle lahti, kuid mitteoodatult vallandab protesti. uus katse. uus katse. uus katse.
15.55 jääb! mõte on siis selles, et tõsta ta ära enne kui uinub, aga siis, kui juba on mätu. et uinuks siiski ise. noh, ilmselt ärkveloleku aste ajapikku muutub st täna oli sisuliselt loojas, kahe nädala pärast panen lihtsalt rahuliku lapse voodisse ja sahmib ise lõpuni. teoorias.
hiilin alla ja teen ühe küüslauguleiva. mudin kolm küünt uru tuppa väikevenda arturi köha eest kaitsma. räägin käbiga juttu ja koristan siitsealt. loen ajakirja. imelik sahmimine, kui vabadus nii ootamatult sülle langeb.
16.30 kisa ja kakahais. järgneb eine unega pooleks.
16.55 tegudele!
17.30 käbi tuleb! see on juba nädal aega olnud Päeva Rõõm. isegi kui uru ise koos käbiga tuleb - tema ju magas õues ega tea, et nad koos olid. lasen meestel isa ja poja jutte ajada ja taandun üksi kööki. viin prügi - värske õhk!!! - ja hakin kana. millalgi on ärganud artur, lippan temaga legodega mängima. teen neli pingviini, kaks parti ja ühe lennuki ja tulen kööki tagasi. söök saab lihtsalt imeline! ja imeilus! ja imepalju!
19 kõik saavad süüa. no käbi ei saa, tema toidab uru.
19.10 käbi saab ka süüa, mina pühin ülejäägid uru pealt kokku ja riietan ta pihkusattunud roosasse pluusesse - seljas olnu sai märjaks. roosa pole ka puhtaim, aga on kuiv. ta oleks täitsa usutav tüdruk nüüd, kui kõrvitsaplekid kõhul ei reedaks, et tegu on põrsaga. käbi kaupleb, et artur sööks.
19.25 lähen käbile õlut tooma. no mingi projekti peab ju leidma, et õue saada. esmalt astun statoili ja võtan üks väike tom. selleks on parim aeg aastas, sest jäätis püsib viimase ampsuni normaalne kõva. vahin kõikidesse akendesse, kus pole kardinaid ees. ma jumaldan seda. õppisin nelja aasta eest, kui mõnekuuse arturiga tundide kaupa kalamajas jõlkusin. vahin meie aknaid ka ja veendun, et just sellised kardinad meil ongi puudu, nagu kalamajas ühel naabermaja korteril olid. ja märkan, et meie maja on üks väga vähestest, mil pole ühtki purikat. võtan elukohajärgsest keldripoest õlled (seal on uskumatu valik vene õlut!) ja tulen teist kaudu tagasi. kodus pühin veel auto kah lumest puhtaks. noh et kauem väljas olla ja sutike liigutada. mõnus on.
19.50 poisid legotavad üleval. istun arvuti taha ja ajan natuke kardinate asja, sest mulle tundub, et ainult need lahutavadki mind täielikust õnnest. ja neid on ju vaja KOHE.
20 kuulan lühikest ak-d ja koostan sügavkülmiku põhjal uru homse menüü. st laon kruusidesse sulama paraja portsu erinevat värvi jäätunud kuubikuid. käbi seab unemärkidele vihjava uru unevalmiks.
20.20 uru öösöök.
20.35 vaikus! ülejäänud pere aeleb elutoavaibal. artur on leidnud prügikasti kuuluva papitüki, hangib käärid ja lõikab papi väga väikesteks tükkideks, et need siis ära visata. viskamise osa unustab muidugi ära.
21 artur vaatab veel viimast korda "seda honda filmi" ja läheb üles pidžaamat otsima. käbi läheb varsti järele, et teha jalavann ja portugal. mina aelen aktuaalse kaameraga edasi, toksin käesolevat, söön küüslauguleiba ja pildiguugeldan kardinapuid. käbi tahab need vanast palgist teha.
21.30 käbi leiab borati, reklaamipauside ajal näen meeleheitel koduperenaisi. kui mõlemal kanalil on reklaam, toksin käesolevat.
22.45 uru hõikab. preemiaks jälle piima. jääb, tõstan tagasi puuri.
23.20. käbi annab alla ja lahkub üles.
23.40 side lõpp.

ja vol.2

2010-11-25T17:12:00.001+02:00

ja uru püsivusmänguna kärab juba mitu kuud kahe luti kätteandmine: üks suhu, teine kätte. suust välja, käest suhu, teine kätte. suust välja, käest suhu, teine kätte. suust välja, käest suhu, teine kätte. ja mina saan rahus suppi teha.

sünnipärane blond

2010-11-24T20:55:00.005+02:00

artur on meil selline hajameelne kuju.

näiteks võib ta poolelt vestluselt unustada, millest jutt käib. ka siis, kui jutt oli tema alustatud. olgem ausad, vähe on jutte, mida tema pole alustanud - ta hakkab hommikul peale ja jutt lõpeb, kui lõunaune aeg käes ja ma ütlen, et tasa peab olema. teine jutt tuleb siis õhtupoolikul.

ta võib ka poolelt tegevuselt unustada, millega tegeles. muidugi oma alustatud tegevusi, mis tal minu omadega asja. läheb autot oma tuppa viima ja unustab end mängima - üks soodsamaid selle hajameelsuse avaldusi. ebasoodsam on teda näiteks neliteist korda viie minuti jooksul pükse jalga panema meenutada, kui on õueminek ja meie uruga oleme juba rõivus higistamas. targu panen juba meie riided varakult valmis, aga viimasena selga. ehkki ka siis, kui ma olen sellega lõpetanud, võib avastada, et kombekas "valmis" artur, kellel minu teada oli ainult müts ja kindad puudu, on unustanud kombeka alla kõik alumised kihid panna, sukakatest alustades.

võib ka juhtuda, et hajameelsus asendub kõige harilikuma lihtsameelsusega. näiteks käisime tartus ja artur ei maganud terve tee sinna ja edasi elvanigi, samuti mitte samal õhtul elva-tartu marsruudil. peaaegu ei maganud ka tartust naastes. miks? mitte et ta nii reibas olnuks. ta kuulas mp4-mängijast lotte reisi lõunamaale ja jälgis pingsalt mängija ekraanil tiksuvaid sekundeid. kolm tundi!

täna tõime mängija tuppa laadima ja tema tahab istuda ja vaadata, kuidas ekraanil aku pulgad jooksevad.

sellistel puhkudel ma ikka mõtlen, et hakkaks ta juba lugema: kui on vaja paar tundi rahu ja vaikust, siis annan talle kätte selle paberi, kus kirjas "keera teine pool".

tatar pastinaagiga

2010-11-23T23:20:00.003+02:00

meil oli selline titt siin, kes kõik pärastlõunad vingus. kuni ma pakkusin sooja juurvilja. siis paar päeva ei vingunud. aga siis hakkas jälle vinguma. andsin rohkem. ikka vähe: sööb 200g ära ja nokk on ikka pärani. siis panin korra päevas liha kah hulka. nüüd on rõõmus ja toitu kulub ka vähem kui 200.

film on tegelikult sellest, kuidas meile söögitool toodi. seni sõi vaene mees põrandal lamamistoolis, proua ema tooli ees põrandal küürutamas. laua taga on ikka hoopis teine tera, kogu perel seljad sirged ja pealik patsutab lahtise käega takti kahvel!

pojarong

2010-11-23T22:27:00.003+02:00

kui uru sündis, võibolla juba ennegi, rääkis artur, et kui uru istuma õpib, siis paneme suurepunaseauto taha käru ja sinna sisse pehme teki ja sinna peale uru istuma ja siis ta sõidutab teda! noh, uru nüüb istub. teki jätsime vahele.

tavaline

2010-11-23T20:35:00.008+02:00

kolmas sett, tehkem panused

2010-11-23T10:54:00.002+02:00

olgu öeldud:
üks kord sel sügisel käis artur lasteaias neljapäevase nädala, misjärel oli kolm nädalat köhaga kodune.
teine kord tegi kolmepäevase nädala, puhkas siis nädalavahetuse kodus ja tegi veel kolm päeva, misjärel oli kaheksa nädalat köhaga kodune.
eile algas kolmas sett. minu panus on kolmele päevale. mida teie arvate?

lasteaed muidu on nüüd uus ja kodulähedane. esimene päev möödus rõõmsalt, kui välja arvata mõningane pettumus hommikul pärast silmade avamist, kui selgus, et nüüd tuleb tõesti minna, ja sellest tulenenud mõneminutiline kurbus. emotsioonid välja elatud, läks riietumisest edasi juba kõik lepse reega. kuni köhani, ma arvan, mil tema on ikka rõõmus, aga mina ei ole. küsimus on, millal see juhtub.

nädala eest

2010-11-19T21:52:00.002+02:00

see oli juba eelmisel reedel, kui uru suus pisut kaevates leidsin teise hamba. ja ohkasin kergendatult, et leidsin põhjuse päevapikkusele virisemisele. täna oli mul samasugune väikevend siin, aga polnud aega ega tahtmist labidat kätte võtta, nii et ei tea, mis suus toimub. eile ei olnud igatahes uudiseid ega vihjeid uudistele, küll aga registreerisin, et olemasolev paar küll sirges reas ei ole. saame näha, kas tuleb sik-sak või lihtsalt v-stiil.

umbes samal ajal hakkas frukt mõistma, et võibolla pole sirge latina horisontaali langemine parim ega ainus pääs vertikaalist madalamale tasemele. alternatiivide katsetamiseks valis targu "pehme toa" ehk oma puuri najalt meie voodisse sadamise. noh et ühe käega klammerdub puuriservale ja teist küünitab alla, kargud sirged all. paar korda isegi õnnestus. tänaseks on nipp käes, aga alati ei tule kohe meelde, kuidas põlved või puus kõverdub, nii et edukale laskumisele eelneb tihti ikka mitu katset ka pulksirgete kepsudega. kõmisevaid pauke aga pole enam ammu kuulda. võib siis loota, et mingi õppimisvõime veel jäi.

aga tarkust on tal mu meelest rohkem kui sellises vanuses eeldada oskaks. ma tean, et see kõlab nüüd lamedalt, aga nädala jooksul on olnud palju üllatavaid seiku, mis reedavad hämmastava intellekti, aga ma ei mäleta ühtki. olgu seinad mulle tunnistajaks, et need asjad siiski juhtusid (mis need siis ka polnud!)!

isad ja loomad ja seitseteistkümmend krooni

2010-11-11T21:34:00.005+02:00

me ei olnudki tänavu loomaaias käinud, ausalt! no ma pidin minema roccasse sooritama tellimusoste tartu vanatädidele sealsest marks&spencerist ja kui hommikul selgus, et ilmateate lubatud ilguse asemel on väljas natuke valgust, tundus see geniaalne mõte.

väravas tegin oma tavalist trikki: esitasin pressikaardi, et nad hoiaks kokku mu pileti trükkimise pealt, ja puistasin siis säästu annetuste purki. arturi eest kasseeriti viiekas ja mulle trükiti siiski ribakood. mulle alati meeldib loomaaia lähenemine töökohtadele, kus esmalt ostad pileti ja meeter hiljem näitad selle ette inimesele, kes su piletiostu pingsalt jälginud on, seljas vest (või lausa jope?) "kontrolör".

esimese kaardi juures tegime plaani, milliseid loomi me kavatseme vaadata. kõiki ju ei jõua, või kui jõuaks, siis see läbitormamine on mõttetu. karud, ahvid, krokodill ja linnud.

aga kõigepealt on ju miilud ja ma leidsin, et artur on piisavalt püsiv ja uudishimulik ja õpihimuline, et asi põhjalikult ette võtta, niisiis lugesin talle infotahvlilt kõik vajaliku ette. teel ahvide juurde kordasin ida-sinilammaste, kubani ja dagestani tuurade jne juures. ja sain teada, et uudishimulik ja õpihimuline küll, aga samas nii härdameelne, et poetas pisara iga ohustatud liigi juures. mida oli enamik. võtsin küll rõhutada positiivset, aga ega see lihtne olnud.

kulminatsioon saabus linnuala juures, kus üks värav oli üldse elektrikarjustatud. pakkusin "miks?"'i peale, et äkki linnud on lõunamaale lennanud, mispeale laps härdalt nutma puhkes: "miks need loomaaia tädid lubasid neil lõunamaale lennata!"

ilmselgelt oli marks&spenceri aeg. kus mina käisin mööda toidupoodi, lugedes vanatädile telefonitsi kõiki silte ette ja ladudes tolle tellimise peale 700 krooni eest kaupu korvi, uru istus esimest korda elus kärus ja lutsis mu nahkkinnast ning artur tegi aega parajaks kommiriiulitega tutvudes. kuni leidis jõuluvanakujulise šokolaadist pulgakommi ja tuli anuma, et ma talle selle ostaksin. "kui kallis see ikka võib olla," mõtlesin ja tundus mõistlik end tavatu poekäitumise eest emaks osta. saatsin kassast hinda küsima, et teada, palju raha anda, ja sain vastuseks "seitseteistkümmend". selgus, et tõesti 17.10. rahasummana väike, ilmselt ei märkaks ju, kui rahakotist ära kaoks, aga... pulgakomm?! aga mis lubatud, see lubatud, nii et selle ta muidugi sai.

pärast ostis ta minu loal käbile isadepäevaks lego. valik oli strateegiline - viimati pärast veeni kaudu kolme purgitäie vere annetamist analüüsideks lego valides vaatas ta juba välja, mida järgmiseks tahab. ja täna siis hakkas koduteel vaikselt juttu veeretama et "ega teie toas ju ei ole nigunii legosid. meil on ju kõik legod ühes kohas..." muidugi sai käbi selle juba täna kätte ja pidi kokku panema, et see siis arturi tuppa jätta. ütlesin siis, et kallistagu vähemalt isadepäeval teda.

väike veli

2010-11-04T19:22:00.021+02:00

uruhiire põhiline kirg neil päevil on otsida silmade kilades kohti, midapidi püsti ronida, ning pikema kaalumiseta seda siis ka teha. horisontaalne liikumine on üha rohkem, kindlamalt ja kiiremini partisani-meetodi asemel käpu-ly. see partisan, saagu salvestatud, liigub nii:
parem käsi ette.
vasak käsi võtab sellest kinni.
parem paigal, vasak tõmbab end paremast edasi.
parem jalg kõverdub, toetab suure varba maha ja lükkab.
vasak jalg on söötis.

täna on käpuliiklus veel pisut kaaludes, milline jäse peaks järgmisena kerkima, aga kaalumise aeg väheneb 0,1 sekundit tunnis, nii et päris tempokalt. ja kaalumiseks pole vaja peatuda, lihtsalt kogu liikumine on selline... hoolega läbimõeldud.

kui sihtkohas, pole muud kui käpad üles ja kogu keha järele. hea, kui saab käed kusagile maast kõrgemale ja põlvede najal püsti olla. madalaim võimalus näiteks tühja plastpudeli või tolmuimeja toru peal - ikka parem kui päris põrandal ukerdada ja eks näeb ju ka kaugemale. parem, kui saab käed nii kõrgele, et päriselt jalgadele tõusta. inimeste, tugitoolide, kamina najale. ja parim, kui saab püsti seistes midagi närida. see teeb ideaalseteks ronimiskohtadeks võrevoodi ja kamina.

laskumisega on lood vähem edumeelsed, et mitte öelda päris puudulikud. päevasel ajal käib see nii, et ta seisab, kuni jaksab, ja siis laseb lahti. käib kõmisev pauk ja järgneb nördinud hädakisa. ma ikka loodan, et ta ükspäev õpib, et kui käed lahti lasta, siis saab haiget, ja varsti enam nii ei tee. adun samas, et iga kõmakaga väheneb ta õppimisvõime. loodetavasti ühendab ikka ära enne kui päris lolliks jääb. voodis, samas, töötab see meetod suurepäraselt, vahel kukub lausa suudpidi luti otsa ja need õnnelikud maandumised ilmselt veenavad, et pole see meetod nii halb midagi. öösel voodis toimib see ka. ta nimelt ajab end püsti kohe, kui unetsüklite vaheline poolärkamine refleksid käivitab. perearst ütles, et üheksakuustel pidada olema relfeks püsti tõusta ja siis nad muudkui tõusevad öösiti, ise magavad. mis refleks see selline on üldse, kodust põgenemise instinkt Emakeselt Looduselt?

päevakavas on juba paar nädalat olnud adumatu kaks-kolm tundi kestev virin, mida ei rahulda ükski klassik - ei süli, ei lutt, ei rind, ei mäng, ei miski. paraku ajastub see neile tundidele, kui artur on läinud magama ja mina saaksin kas kompida täiskasvanute maailma (ja ma ei mõtle siin seksi!) või teha süüa. no mõlemat saab, kui ignoreerida beebi kräunumist. vahel ma ignoreeringi, no kasvõi ülejäänud pere õhtuse sooja kõhutäie nimel. aga täna tuli kauge ringiga pähe mõte talle sel ajal veel püreed anda - paari nädala eest seadsime sisse õhtuse juurikakäigu, keskendudes hommikuti putrudele nagu ülejäänud maailm. läinud neljapäevast alates sööb ta minu hinnangul hiigelportsjoneid (no 100g mõlemal korral, tilk õli alati hulgas). ja ennäe imet, laps sõi ka keset päist päeva, nagu poleks kunagi süüa saanud (ehkki rinna sülitas välja, nagu oleks keedukaalikat pakutud!), ning pärast soostus end vaibal rõõmsa kurgukurina saatel iseseisvalt ringi rullima. põhimõtteliselt ma olen last lihtsalt näljas hoidnud siin päevade kaupa. nii et ma parem planeerin selle söögikorra nüüd meie edaspidisesse ellu ja loodetavasti lähevad pärastlõunad kauniks ja täiskasvanulikumaks (võibolla võib siin isegi seksi mõelda?)

kuidas ma purgisuppi tegin

2010-11-03T15:32:00.002+02:00

no võtted on samad.

tuleb teha suppi, mis ei olegi maailma kõige parem supp. leppida lapsega kokku, et sööme täna taldrikud tühjaks ja siis rohkem me seda suppi ei tee. et teeme hoopis kanasuppi näiteks, mille ta kiiresti oma lemmikuks tembeldab ja on nõus diiliga, et täna sööme jah ära, aga rohkem ei pea selle jamaga oma suukest vaevama.

järgmisel päeval tuleb lasta "jama" supp salaja püreeks ja seejärel kurta lapsele, et midagi muud pole kodus süüa, sa pead täna purgisuppi soojendama, kas ta palun on nõus. et marks&spenceri ontliku koostisega purgisupid on hästi peale läinud, loodad sa ju, et purgisupp iseenesest juba on võlusõna. "kurgi või purgi?" täpsustab laps, kes kurkide järele hull, igaks juhuks. "ikka purgi," muigad. ta lubab lahkelt sul teha soojaks see purgisupp ja sa serveerid eilset kraami, mida te ei pidanud enam kunagi tegema, uuesti.

"see on mu lemmiksupp, teeme seda iga päev!" hõiskab ta nelja-aastase siira vaimustusega.

vanem veli

2010-11-02T21:36:00.009+02:00

käisime allergoloogi juures. see tegi testi. alul vaatasime, kuidas käele tilgutati asju ja itsitasime, et nagu veri, aga läbipaistev ja kõdi. aga kui torkamiseks läks, siis tõmbus rõõm korraks tagasi. meenutasin endamisi toda röntgenilugu, mille päästis auto mängutoomine, ja ütlesin välja esimese autoteemalise mõtte, mis testi päästmiseks pähe tuli: "ütle iga torke juures üks autonimi!" kaks silma läks särama ja torked said nime "mersu!" (tolmulest), "bemm!" (kass), "škoda!" (koer), ja siis oli vaikus. rohkem autosid ei tulnud meelde. lõpuks meenus veel man ka, päästes viimase torke.

allergiat pole, midagi muud ei mõistnud eriarst kah öelda ega viitsinud mõelda. tegeleme konsiiliumi kokkupanemisega, sest täna on selle köha 34. päev, muutusteta, ja miski seda ei paista võtvat ja üldse on see kõik ammu ebanormaalne. lisaks konsiiliumile järgmised ideed, mis lähevad testimisele: läkaköha, mükoplasma ja klamüüdia. toobi vere veenist kättesaamiseks on ostetud kaks müslibetooni. aga isegi kui mõni neist on, siis miks, miks ometi on tal KOGU AEG köha koe kui ilmad külmaks lähevad ja ta lasteaeda läheb?

aga õues käime ikka. ükspäev tulid jutuks neljarattaveoga autod. kass väitis, et järi öö olla väitnud, et neljarattaveoga autod on ainult maastikuautod. mina imestasin, et härra lapsele niukest jama on kokku jahvatanud, ja väitsin vastu, et subaru näiteks muid ei teegi. aga sissejuhatuseks uuris artur, misasi see 'näljaratas' üleüldse on.

kui mul on vaja, et artur sõna kuulaks, no näiteks arsti juures läheks igasugu ebameeldivate protseduuridega kaasa, siis ma esiteks briifin teda võimalikest läbielamistest visiidi käigus, ja kui millegagi paistabvb tekkima tõrge, luban midagi kokku. näiteks müslibatooni. viimati perearsti juures oli vaja vereproov teha ja arst alustas tagumisest otsast ehk küsimisest, kas artur tahaks seda teha. no arvake ise, mis see vastus oli. mina mainisin mokaotsast, et me pidime müslibatooni ostma, kui sa kenasti teed, mis vaja, mispeale väike sõrmeke aeti arsti suunas õieli. too oli ninapidi oma pabereis ja pomises "äkki ikka teeksime kuidagi". "rahu, näpp on juba püsti," sekkusin ma. ja pärast siis selveris kilkas artur üle poe, et kus siin see 'müslibetoon' on.

ja sõna, mida ma mitte kuidagi ei kipu õigeks parandama: nuffin!

nii need päevad läevad 7

2010-10-29T22:33:00.015+03:00

ma tahaksin tervitada kõiki, kel pole lapsi ja kes undavad et "ma ei saa aru, miks need emad, kes väikeste lastega kodus on, ainult lastest räägivad". andestust, pole ses päevas ruumi glamuurile, kõige selle taustaks mängiv vikerraadio on sellele ilmselt kõige lähemal. kui veab, näeb aktuaalset kaamerat ka. olen kaalunud ajalehe tellimist, aga need päevad kuus, mis ma minutipealt kirja panen (nagu seesinane postitus), ütlevad selgelt, et kaks korda kuus prismast koos poearvega saadav laupäevane postimees saab napilt läbi loetud paari nädala jooksul.

eelmäng algab juba eilse kuupäeva sees, mil uru tõstab häälepaeltega lärmi ja ülakehaga end püsti, nii et võtan ta enda kõrvale. mis tähendab, et mulle on garanteeritud üsna magamata öö. noh selline poolunes ja katkendlik, "katsume selle ühe öö ära magada" tüüpi uni.
7.45 uru hakkab jutustama.
7.50 artur hüüab, et tuleb. ja tuleb. nad ajavad hommikuti voodis üksteist taga ja ma üritan siis veel silmi kinni hoida.
8.40 artur läheb riietuma - oma tuppa, uks kinni! ma üritan läbi viia režiimi, et kuni hommikusöögini ta mängib oma toas. vahel õnnestub ka ja see siin on hea algus.
meie uruga - noh, niivõrd, kuivõrd - teeme voodi ja riietume ka. temale 12 minutit, mulle kolm.
8.55 laskume uruga. tema veeretab köögipõrandal õunu, mina teen ühe käega meile arturiga üht ja urule teist putru, kolmandaga segan leivatainast.
9.00 urul on kõrini. artur laskub palvega ta toas rulood kergitada (tal on pimendav) ja jääb köögi"akna" taha istudes jutustama.
9.10 uru kiunub ja ma seletan arturile, miks ma ei saa temaga mängida. "aga miks sa nelja asja korraga teha ei või?" mõistan, et kolme käe jutuga siin punkte ei teeni ega koormatust ei selgita. "kuhu me homme lähme?" uurib ta mu ohke peale.
9.15 uru leiab kilekotiriiuli ja artur mängib köögipõrandal jonnipunniga.
9.25 urule putru!
9.50 suurtele putru! uru sekkub minu taldrikusse sülest käsitsi.
10.05 suur kiivikoorimine, artur lõbustab toas uru.
10.10 vanaisa helistab, vaba käega eraldan uru kakast käsitsi ja kraanivee abil.
10.15 vaba aeg elutoavaibal, st mäng pooleks vingumisega kahest nooremast kõrist ja seepeale ka minu omast.
10.35 üritan nii ühe kui teise köitmise mõttes joonistada. uru tuuseldab mõnuga hoolikalt kõik pliiatsid karbist maha, artur tahab ka. mission completed.
10.50 lähen üles uru uimaseks toitma.
10.55 artur teatab oma vetsukülastusest, mille juures ta mu abi vajab. uru õnneks usub juba lutti. naastes annan igaks juhuks süüa edasi, läbi une sööbki.
11.06-11.16 vanaisa helistab.
11.20 artur teeb ettepaneku legotada, aga ma keeldun ta toas olemast, kuni selle põrand on tihkelt kaetud legotükkidega. ja suundun magava uru küüsi lõikama.
11.24 käbi helistab, mille peale uru ärkab.
püherdan pisut koos poegadega voodis, jätan nad siis põrandale mingeid topse veeretama ja sapiseebitan marlisid sisse.
11.50 laskume alla.
12.00 on selge, et pole olemas nii sitta ilma, mis oleks kehvem kahest vinguvast lapsest toas. ühtlasi selgub lähemal akende uurimisel, et sitt on asendunud päikesega. otsus, ettepanek, riided, eine ja rekordilise 30 minuti pärast oleme õues.
uru uinub varsti, artur tiirleb koduse mänguplatsi kiigega pead ringi käima.
13.00 asume teele poodi, et tuua hakkliha, sest meeltesegaduses olen lubanud kotlette teha. ma pole neid uru sünnist saati teinud, sest see on üks... aga ma lubasin.
13.07 artur küsib, kuhu me homme lähme.
13.27 poes on lego advendikalender, mida artur tahab ja kohe, et juba homme avada üks aken ja siis iga päev üks kuni jõuludeni ja ta anub et mina ei räägiks midagi sellest, et jõuludeni neid aknaid ei jagu või midagi.
13.45 naaseme vahelduse mõttes katusepapi kaudu. seal on laagripood ja ma seletan, mis on laagrid ja millel on laagrid. juurdleme, kas me oleme kunagi (ilmselt käbi suust) kuulnud sõna "roolilaager". artur arvab, et ei, ja mina, et tuleb käbilt uurida, kas kõigel, mis keerleb, on laagrid, ja kui ei, siis millel need teised keerlevad.
14. kodu. käru pagassi, uru välja, kõik üles.
14.05. kalapulgad. artur teatab, et tema tahab ühte. kuna mina söön kahe eest, panen terve paki pannile ja jätan kaks igaks juhuks söömata. artur sööb oma ühe ja minu kaks ja küsib veel. veel ei ole, niisiis saab kaks tükki eilset (uru sünnipäeva) cheescake'i.
14.30 unejutt ja vaikus.
vahepealsest mul puudub ettekujutus ja märkmed. päeva üldist meeleolu arvestades oletan, et uru kiunus ja mina üritasin teda väntsutada. millalgi pidin panema ka leiva ahju, sest õhtuks on meil päts küpst leiba.
15.20 unelev eine. viin ta üles, et seal eine jätkates ta voodisse magama jätta. voodis esitleb ta laia irvet iga kahe lonksu järel, nii et
15.40 rõõmsalt all. otsustan kotlettidega alustada. uru on esialgu lamamistoolis ja natuke rahul.
15.55 saab tal sellest kopp.
16.00 tõstan põrandale õunu veeretama. ise mätsin praadida.
16.05 ta avastab mu jalad ja asub kiunuma, et sülle saada, ning üritab neid pidi ise üles ronida. mina praen.
16.05 uneleb lutiga, põsk hellalt köögipõrandal. kotletid ahju ja uru pääseb sülle.
16.19 teine pannitäis ahju!
16.20 köök näeb välja nagu sõjakuritegu. viimasel hetkel enne põgenemist pudeneb pooleks supitaldrik, täis paneerimiseks segatud grahamjahu ja riivleiva segu. uru ulub, artur kiunub läbi une.
16.25 vabastan uru kakast ja arturi janust.
16.30 taandun magamistuppa, et uru uimaseks toita. see õnnestub, artur soiub lego advendikalendrist.
16.35 uru magab, päästan viimased kotletid ahjust, osavalt paneeringu ja taldrikukldude vahel laveerides.
34 kotletti on valmis, sees pea kilo hakkliha, pastinaak, porks, kolm maapirni, sibul, purk hakitud tomateid, neli viilu saia törtsu piimaga ja ürdid. kaod: pool liitrit RC colat, 1 supitaldrik, viimasetäis riivleiva ja grahamjahu segu, 1 korras köök ja 1 püsti seista jaksav ema.
16.40 mõlemad poisid magavad, valan klaasi uuesti koolat täis ja viskun uru kõrvale kirjutama ja lugema. kumbagi ei jaksa, leban ja loodan unele. toda ei tule, aga silmi avada ka ei jaksa, muu liigutamisest rääkimata.
17.05 mõlemad jauravad. artur jääb ise vait, uru on 15 minutit rinnal.
17.30 uru tõmbab uuesti sae käima, ei aita krooks, söök, lutt ega süli. lõpuks jälle rind. magab lutiga, hoides minust kinni ja *** **** kui ma liigutan! üritan ikkagi magada.
17.50 kuulen et käbi tuleb. loodan, et osa kööki läheb nüüd ise korda.
18.15 artur tõmbab sae käima. uru ka. käbi ei tule. lõpuks tuleb ja
18.25 ma laskun kiiresti alla. üksinda! taldrikukillud on prügikastis, muu endine. imen paneeringu tolmuimejasse ja asun otsast koristama, teise käega kotlettide juurde pastat keetes ja pastakastet kloppides, kolmandaga kotlette soojendades.
ahvid järgnevad mulle alla.
19.10 suurte söök on valmis ja kõik on lauas. uruga jäin hiljaks, tema jääkuubikud alles sulavad veevannil ja ta peab tühja lusikat lutsima, kuni need sulavad ja soojenevad.
19.25 põgenen piimaklaasi ja kuivanud brownies'e tükiga elutuppa. käbi jääb kööki urule kõrvitsat, pastinaaki ja lillkapsast kühveldama, artur järgneb mulle.
perekondlik mänguaeg elutoavaibal.
19.55 käbi ja artur lähevad autoga sõitma, ma tutvustan urule ta peegelpilti. käbi julgeb kobiseda, et mu king on keset esikut. jah, ma olen terve päeva siin ajakirju lugenud, selle asemel et kodu kenasti korras hoida!
20.05 suundun uruga üles pessu ja õhtueinele. ta saab must suurepäraselt aru ja
20.30 on vaikus. laps kui jahukott, tõstan koti puuri, vaikus. suhu kujutlen juba jasmiinitee maitse, kõrvu vaikuse "kuhu me homme lähme'dest" ja silmi foxi "so you think you can dance'i. ja veel enne kui saan toast välja, on äsjane jahukott käpuli ja venitab end voodiserva najale püsti. mis mõttes!
20.50 on ta sellest tsirkusest väsinud. tõstan uuele katsele.
20.55 vaikus. aga ma ei julge hingatagi!
21.00 julgen hingata ja hiilin alla. enne kui jõuan istuda, saabuvad suured poisid. artur on käbilt välja uurinud, et roolil on ka laagrid.
21.05 tõstan uru puuri. perekondlik tantsusaade, tee, kook ja muu heaparem.
21.45 artur läheb vastu vaieldes üles, konfiskeerin ühe auto. tekkima hakkavat müra summutan ähvardusega konfiskeerida müra eest kohe järgmine. müra ei tule. käbi võtab olukorra üle.
22.00 vaikus!
tõsi, järgneva tunni jooksul käib käbi neli korda arturil nina nuuskamas. köha sai eile neli nädalat vanaks, nohu tuli alles täna.
22.30-23.30 blogin.
nüüd on kell palju minu jaoks. head ööd!

näriline

2010-10-25T15:43:00.001+03:00

hammas, hammas, hammas!

tere tulemast loomariiki, mu väike juurvili.

jalul

2010-10-21T13:00:00.003+03:00

mina arvasin, et ta võiks magama jääda. tema leidis, et puuri najal saab end põlvedele püsti tõsta. kuni ma korraks toast väljas telefoni järel käisin, oli juba jalul. magamata jäigi.

mäletan, et kui ca 1,5-aastase arturiga käisin mingi taastusraviarsti juures (tal on põlved viltu valest istumisest), siis küsiti, millal püsti tõusis ja kui vastasin, et seitsmepoolekuuselt, käratati "miks nii vara!" no mida pole oma lapsi tõstnud. aga seda, kui vara uru tõusis, ei julge vist küll ühelegi arstile öelda.

evolutsioon

2010-10-18T19:49:00.003+03:00

"väga ammu ei olnud isegi imised (inimesi - tõlkija) ÜLDSEGI!
ja siis tuli üks hobune.
siis tuli selline auto, millel polnud üldse õhkpatjasid.
siis tuli selline auto, millel ainult ees olid õhkpadjad, aga taga polnud üldse rihmasid.
ja siis tulid sellised autod nagu praegu on, et ees on õhkpadjad ja taga on rihmad."

sai pisut müratud

2010-10-10T21:39:00.003+03:00

suurema pidulikkuseta lubasin arturile, kes leidis lastepere kokaraamatust autokujulise tordi, et me võime ka niukse teha. noh, mina tegin (laupäeva hommikul kell pool seitse, sest siis mul oli vaba hetk) porgandikoogi ja käbi koos arturiga voolis ja disainis. ma arvan, et esimese ja juhusliku korra kohta pole üldse paha. aknaid ei viitsinud teha, enne lõime noa sisse.

see juhtus me põrandal, kui käbi üldise koristamise käigus arturi tennised ja saapad tühjaks valas. teise sellise oli ta tšokkidega voodisse kandnud, imesin masinasse.

nii need päevad läevad 6

2010-10-05T21:05:00.004+03:00

öö oli meil seiklusrohke, aga ma ei vaadanud kella rohkem kui kaksteist, kaks ja pool seitse. tean, et kaksteist oli mingi eine, kaks ilmselt teine külg ja enne poolt seitset ta lõpuks magas. kaua, ei tea, ilmselt tunni või paar, sest suurema osa ööst keerutasime linadega tolmu üles kahekesi.
ja siis:
6.30 eine
6.50 õnn ja rõõm lapse huulil. ma jätan ta käbiga mulisema ja laskun uhkes üksinduses allakorrusele. hambad, kohv, telekas, vaikus... noh, tegelikkuses koristan kööki. kohv ja võiku siiski.
7.35 saabub käbi pärdikuga, aga ma saadan nad kohe üles tagasi, et uru ikka ööriietest päevariietesse kolitaks. järgneb perekondlik õnn ja rõõm mängutekil, meie käbiga vaatame supernannyt ja uru ajab palli taga.
7.55 kostub arturi ärkamist. kümme minutit hiljem on ta riides ja all, pettunud, et käbi on juba läinud ja ei saagi musikalli teha. käivitan tatrapudruteo ja üritan endiselt kööki segadusest vabastada, poisid veedavad kümme minutit üksteist valvates elutoas.
8.20 puder keeb üle, artur laulab urule täiest kõrist. uru tundub unine. koristan ta ümber elutoas, et leida põrand, et teha see tolmuimejaga puhtaks. artur läheb mingit joonistust oma tuppa viima, sulgeb ukse ja jääb sinna mängima. uru vahib kümme minutit huviga mu sahmimist ja tolmuimemist. riided kuhjas, tolm masinas, tatar ikka keeb.
8.37 jaurav uru kolib linasse, armastuse ja rõõmu laulud mängijasse, lutt suhu ja mina alustan marssi elutoadiagonaalil.
8.48 silm on kinni!!! (just. suuremal osal mu tutvusringkonnast pole tööpäev veel alanud, kui siin on esimene päevauni käes.)
8.50 artur tuleb alla, tal olla mängimisest lausa igav hakanud. blogin minuti, siis mängime arturi nõudmisel autosõitu. st tema istub, rool käes, tugitoolis, ja mina pean istuma diivanil, kus ma võin vabalt ka kirjutada, nagu lahke sohver lubab. ainult et istumise peale ärkab väikevend kell 8.58. sigadus! kõnnin, laulan, null!
artur valub riiulist lauamängu ja vastavalt mu lootusele tassib saagi oma tuppa.
9.03 uru sööb.
9.10 artur hüüab, kas puder on valmis.
PUDER!
päästan, serveerin, uru jätakb söömist.
9.18 istutan pooleli jäänud unest häiritud uru lamamistooli ja söön ka külma putru. magustoiduks on vanaema aia kuldrenetid ja arturile köharohi.
9.30 kolime mängutekile, kus uru vahib meid lamamistoolis ja mina üritan teha mittemidagit, samas näida asjalik. et siis äkki keegi ei nõua midagi viis minutit.
9.35 uru loobub vabatahtlikult lutist ja tusatujust. artur paneb pusleraamatus traktoripilte kokku, uru vahib ilase näoga pealt.
10 artur lõbustab uru, et ma lõikaksin tallepaberist veoauto tükke välja. käbi ostis talle tartust täikalt ühe nõukaaja eksemplari.
10.10 uru jurab ja hõõrub silmi ja nii edasi. riietun õue tarbeks ja palun arturil sama teha. järgimist muidugi ei toimu. teen termosesse teed.
10.20 kuller toob oma maitse kokaraamatu ja uru sööb viis minutit.
10.30 saadan arturi uuesti riietuma. ja uru ka.
10.55 uksi avades leian, et uru on kärus uinunud. see tähendab, et õue saamine on keerulisem kui muidu. kolm järsku treppi ja laps kärus. ühe lähen nii, et käru hüppab trepiastmetelt alla, aga see tundub lapsepiinamine (mulle, lapsel paistab poogen) ja edasi võtan uru sülle (ta ainult ohkab läbi une) ning tõstan käru ühe käega. see on väga raske käru.
11.03 õues!!!
11.15 mängib artur pooltunni uue lasteaia õues. lastega ei räägi, mina räägin õpetajaga. meil on esmaspäevast siin koht, aga reedest laps köhib, nii et... noh, eks käime seni õues mängimas, kuni köha taandub.
12 paiku vestluspeatus jüri öö tööposti juures
12.15 selver. ostan kaks viiekroonist küüneviili, mis tuleks sinna kaebusega tagasi viia, aga kesse vitsib. igatahes ärge ostke neid!
järgmine peatus vesivärava kohvik, neli saiakest.
13.05 politseipark. minu saiad kaovad minutiga, arturi omadest on siiamaani paar ampsu alles.
13.15 liitub albert.
13.45 algb kodutee. see on alati kõige raskem osa päevast, sest mõlemad suured on väsinud ja tee on pikk ja mäest üles. 14.15 ärkab uru ja imeb mõtlikult suurt venda vaadates lutti, kuni 14.30 oleme kohal. tirin käru ühe käe ja uru teise käega üles ja ei jaksa rõõmustada, kui artur hüüab reipalt "mina võitsin!", kui teisele korrusele meie ukseni jõuab.
14.40 uru sööb, mõistagi just neil minuteil on arturil mind vetsus appi vaja.
14.50 paar lehekülge vahtramäe emilit arturile. uru kuulab ettelugemist alati huviga.
15 alustan lootusrikkalt kodujuustukuklite tegemist. uru ajab köögipõrandal õunu taga. avastan kuivainete sahtli põhjast ussid ja kummutan kogu sahtli uru rõõmuks köögipõrandale. annan talle kinnise fariinisuhkrupaki ja ehmun, kui kostub kõrinat. noh, ta on saanud ka lahtise sarvekeste paki ja see on nüüd üsna tühi. üritan siiski teha kuklitainast.
15.20 urul on kopp ees ja jaurab.
15.30 tainas kerkima! tegelen uruga.
15.40 see ahv hõõrub silmi! pall ja lutt hoiavad last, tegelen ussidega.
16 jaur toob eine, mis toob tagasi uudishimu ja rahulollu. vahetan tal riided, jaur naaseb.
16.30 tainas läks kukliteks ja ahi sooja.
16.35 kaotan lootuse. lina, plaat, sammu marss!
16.48 uni!!!
teen kannu morssi ja istun kokaraamatuga maha. hea raamat! (just. kui suuremal osal mu tutvusringkonnast lõpeb tööpäev, saan ma lõpuks maha istuda. tõsi, minu küljes on väike magav poiss.)
17.05 saiad ahju.
17.18 teised saiad ahju. ja käbi tuli koju!
17.40 õgin värsket kuklit ja uru ärkab.
järgneb pooleteisetunnine virvarr, millest mul on ainult udune mälestus: köögi kasimine, õhtusöök, uru jaur, artur ärkab ja tahab piparkoogivormidega küpsiseid teha (enne kommentaare ärahellitatud jõmpsika teemal mainin, et ma olen talle neid lubanud juba kuu, võibolla poolteist.), käbi hoiab uru, köögikombain on perses, kraanikausist ei voola vesi ära, uru jaurab, teen küpsisetainast, võid on 1/6 vajalikust, jagan kõik kogused kuuega, muna läheb kolm korda liiga palju, lisan jahu, segan masinaga, uru jaurab, hüüan käbile, et pesku uru puhtaks ja pangu ööriided selga, uru kisab, kasin kööki.
19.05 asun urule õhtusööki andma. söök, jaur, lutt, laul, söök, jaur, lutt, laul. käbi käib kurtmas, et tainast ei saa rullida, soovitan lisada jahu, kuni saab.
19.45 vaikus! poisid vormivad köögis küpsiseid, liitun. käbi taandub sinisesse tuppa ratast putitama. küpsised ahju.
20 saadan arturi käbi juurde ja üritan meeleheitel koduperenaisi vaadata. enam-vähem õnnestub.
21 söödan arturile õuna ja kaks küpsist ning saadan käbiga jalavanni tegema ja magama. 21.30 vaikus!
ja oma õhtuse vaikusetunni olen ma kulutanud sellele postitusele siin. 22 üritan voodisse jõuda, et kell pool seitse rivis olla.

varsti maksab memme vaeva!

2010-09-28T22:04:00.002+03:00

kui uru puhul on vahel teravalt õhus küsimus "millal maksab memme vaeva?", siis artur hakkab vaikselt juba plaane seadma.

teada on, et tema läheb suurest peast tööle, sest siis saab raha ja asju (noh, autosid) osta. mingit niisama sinisest taevast rikkaks saamise jutte pole kuulnud.
teada on ka, et tegu on lahke härraga, kes ostab kõiki asju alati neli: endale, urule, mulle, issile ja vahel mõned tagavaraks ka.
aga noh see kõik on igapäevane praal, millega me juba harjunud oleme.
aga täna oli teel lasteaeda meie ees üks pehme katusega z4 ja ma huilgasin et näe artur miuke bemm. "jaa. kas sina tahad sellist?" esitas memme poeg standardküsimuse, mis peale memm oigas unistavalt ja ootamatult valjult "jaaaaaa, sellist ma tahan kohe väga!" no oli ilus küll! "mina ostan sulle!" lubas poeg lahkelt ja leppisime kokku, et kollase.

on, mille nimel elada!

urulaulud

2010-09-28T10:45:00.004+03:00

teatavasti uru pole niuke mees, kes ise magama jääks. algul oli, enam pole.
teatavasti pole uru ka niuke mees, kes süües magama jääks. õhtuti jääb, varem jäi, enam mitte.
niisiis tuleb midagi muud välja mõelda.

esimene uni on kusagil, ma ütleksin, varahommikul. kui artur on lasteaias, uinub ta suurema tsirkuseta sõitvas autos. mõnus. tõsi, ummiku puhul on tarvis tsirkust ja selleks on "juba linnukesed".
kui lasteaed pole päevakorras, siis läheb kodusesse mängijasse armastuse ja rõõmu laulud ning laps linasse. mina pean marssima suure toa diagonaalil edasi-tagasi, kuni silm on kinni. kui vahepeal kööki lähen, restartub protsess, sest seal laps virgub. niisiis, elutoadiagonaalil edasi-tagasi.
noh ja siis linas magabki.

kusagil 11 paiku vaatab džentelmen viisakalt lakke või aknast välja, aga haigutab või lõuad paigast. vihje käes, pakime kokku ja viskume värskesse õhku. kui veab, on uni seal kolmeni.

viie paiku kordub varahommikune - kas teel lasteaeda autos (eile teel lasteaeda linas trammis) või rõõmulaulude saatel elutoadiagonaalil.

ja uru arvates poole seitsmest, minu arvates mitte enne seitset peaks suunduma ööunne. selleks üritan ma millalgi aegsasti meid ülakorrusele kolida. seal on tal üks võlukoht, kus ta sünnist saati rõõmus ja rahulik on. jutustame seal pisut ja kui enam venitada ei anna, käivitub unerituaal.

esmalt läheb taguots kraani alla koos muude kasimist vajavate kehaosadega.

kuivatades-mähkides laulan seda, mida omal ajal artur unelauluks sai:

tuttu-lutu,
tuttu-lutu,
väga ilusast.
jajaa! nii väga ilusast!
(viisil: väga ilusad.)

mähkmega siirdume magamistuppa, kus suurel voodil toimub lapse ajamine öösärki ja magamiskotti. (ma tean küll, etsee öösärk on 0-3 kuud ja kuni 5 kg, aga meie kirp passib sinna endiselt hästi.) saateks omalooming 1994. aasta gaidilaagrist:

uru, kallis,
las meid olla veel!
saaks veel magada!
une-mati alles poolel teel,
pentsu võtab ta.
(viisil: une-mati.)

selle on kirp kenasti omaks võtnud ja hakkab kui käsu peale rusikatega silmi hõõruma.

noh siis ta sööb kõhu täis ja kahe käigu vahel tõstan ta oma õla najale klassika saatel õhu väljapäästmiseks. kui vaja, siis veel ja veel. uinub siiski külili. siis vabastan end, vajadusel asendan end lutiga ja tõstan ta puuri.

ta liigub

2010-09-26T09:53:00.003+03:00

käbi nägime me viimati reede varahommikul. reedel paistis ja tänaseks on üsna selge, et kui naaseb, ruttab talle uksele vastu juba kaks väikest poissi.

kunst

2010-09-22T21:40:00.003+03:00

avaldan tagantjärele selle pildi, mis artur ise oma särgikõhule joonistas, kui mina uru ööunne murdsin ja käbi mujal vajalik oli. särk oli samal ajal seljas.

ise joonistan auto, ise teen pilti kahvel!

aga pesus tuli see auto maha. ma lubasin talle sellised vildikad osta, mis ei tule.

üle keskmise

2010-09-22T21:20:00.002+03:00

sõltumatu laboratoorium tegi kindlaks, et nelja-aastane kass on kahekordistanud oma sünnipikkuse, olles 108 cm pikk, ja kaalub 17 kilo. võib siis oodata, et hiir on neljaselt 104 cm pikk. hopsti.ee andmetel oleks hiir siis kenasti keskmine. aga see artur, see on alati üle mõistuse pikk olnud. kaal on vähemalt nüüd keskmine, mitte neli kriipsu allpool.

muu hulgas saatis see laboratoorium kassi üle 2,5 nädala lasteaeda. ise murest hall, sest viimati sai loomake sealt kolme päevaga jälle korraliku köha, mida siin nüüd ongi ravitud need nädalad. isegi uue inhalaatori ostsime. (vana on müüa, ostke ära!) aga kuna teised lapsed olnud terved, jäi üle vaid üks põhjus haigestuda: stress. ja mitte minust või väikevennast, sest kodus on ta ju terve.

aga kui murest hall laboratoorium tõmbas õpetaja anne vaikselt kõrvale ja uuris, kas kass on aias kurb kah või tõrjutud või midagi, siis esitas anne alul oodi kassile, kes on jube rõõmus ja seltsiv ja sööb ja magab ja üldse, ja selle järel tutvustas eluaegse pedagoogi keelepruuki: "meil oli siin viirus tugevalt sees." selgus, et kümme last olnud köhaga siruli. nii et jääme siis rõõmsameelse mänguhimulise kassi juurde. õhtul sai ta õunakoogi peale isegi jäätist.

unest ja loovusest

2010-09-21T20:34:00.024+03:00

sattus jälle nii, et uru itsitas käpuli ümber minu ning artur rallis tsiklite ja traktoritega ringi või sumas pallimeres, kuni mina kuulasin ülle lemberi loengut unest. konspekt:

* kõik algab juba elust kõhus. beebi uni sõltub täitsa sellest, kui kui palju oli tal kõhu päevil toitu, hapnikku, stiimuleid. teiseks kuidas läks sünd. kolmandaks kuidas kulges esimene eluaasta. neljas une mõjutaja on iseloom.
*beebi ajus pole rutiinseid seoseid. no nagu näiteks et soojaveekraanist tuleb sooja vett või et paber läheb kortsu, kui teda nusserdada. iga liigutus ta elus on uus kogemus. loovuse mõttes pidada vastsündinu olema 100% loov: teel läbi metsatuka on tal tuhat eri võimalust, iga kännu ja pihlaka juures kas paremalt, vasakult, üle või läbi eksole.
sealhulgas testib väike inimene lakkamatult oma viit meelt. olulisim neist algul on kompimine. sellepärast nad kõike näpivadki. juba kümnenädalase lootena!
kõiki neid tundmisi, mida ta oma avastusminutitel-tundidel käte või muuga tunneb, kontrollib närvisüsteem. või oli see vastupidi. igatahes on nad tihedalt seotud.
ja no siis arengu käigus korjab beebi üha rohkem ja rohkem kogemusi, mis kõik on tema jaoks stiimulid. ja kõik see tuleb ju läbi töötada.
siit tuleb kõige olulisem asi: stiimuleid peab olema parasjagu, mitte üleliia. näiteks võõras kohas on neid väga palju, isegi mitte katsudes, vaid ka ainult ringi vaadates. nägemismeel pidada inimesel olema täiega üleekspluateeritud võrreldes teistega, st lõviosa informatsioonist saamegi läbi silmade. nii et isegi kui laps on võõras kohas, no nt külas, süles, nägu väljapoole, ja vahib ringi, on see juba kõva stimulatsioon.
* uni teeb igasuguste kogemuste ja stiimulite järel justkui restardi. une ajal eristatakse kogetu hulgast ebaoluline (kustutatakse koos selle infoga, mis on juba varem õpitud ja salvestatud) ja uus/tähtis (salvestatakse mõni uus oskus, uus koht, uued inimesed, uued maitsed-lõhnad-helid. you name it, arvestusega, et kõik-kõik on talle ju uus. mida noorem inimene, seda suurem hulk kogetust.)
* ja vot kui stiimuleid-kogemusi on kuhjunud üle tema taluvuspiiri, ongi uni rahutu, sest ajul liiga palju tööd on. ärkab palju, sipleb unes, vajab rahustamist, teada värk.
* näiteks käputamise õppimise ajal korratakse päeval õpitut ka unes. paraku. aju töötab oskust läbi ja keha läheb koge tegudega järele. sama paljudel kõndimisega...
* kui stiimuleid koguneb alla taluvuspiiri, on uni sügav ja rahulik. kogemusi on muidugi vaja, aga mitte liiga palju.
* näiteks telekas stimuleerib kiiresti üle. telekaga pidi ka väga kindlalt saama kasvatada arvutisõltlast - võnked ekraanil on samad ja selle järele ta siis januneb.
* kui palju on liiga palju, on lapseti muidugi erinev. leia ise, kui palju sinu oma talub. parasjagu stiimuleid on arendav, liiga palju on üleväsitav ja siis ta ei arene ega maga ega söö ega midagi. nt käid hommikul arsti juures, siis poest läbi, põikad mängutuppa uneloengule ja õhtul tulevad külalised kahvel. palju õnne beebile pärast selliseid seiklusi!
* rahulik tšill ema süles maandab lapse pinged ja võtab aja maha. no nagu ise istuks tassikse teega ja ajalehega tugitooli. eeldusel muidugi, et seal süles on rahulik tšill, mitte akrobaatika ja disko.
* kui esimesel eluaastal on lapse kindlaim lohutaja ka unes rind, siis hiljem lihtsalt füüsiline lähedus: öised paid või kallistused kinnitavad, et kõik on hästi. seda on lapsel vaja keskmiselt kolm aastat, enne seda pole erilist mõtet teda teise tuppa magama saata. st sa ju võid, aga siis kas käid teises toas teda öösiti paitamas või võib ta päeval su külge rohkem klammerduma hakata.
* kui enda oskused selged ja jalad all, siis teisel eluaastal õpib beebi maailma ja seal toimuvat tundma. siin tulevad endisest rohkem mängu maitsmine, haistmine ja kuulmine. näiteks pooleteiseaastane laps pidada olema väga huvitatud kõiksugu lõhnadest, aga vähesed emad tulevat selle peale, et lastele nuusutada anda kõike, mitte ainult lilli.
* kui laps läheb kooli, on tema vastsündinu-loovusest järel 10%. see on siis see, mida ta ülehäänud elus kasutab. nüüd läheb ta läbi metsatuka mööda nende seitsme aasta jooksul sisse tallatud rada, mitte üle kännu ja läbi pihlakate. teab, et kraanist tuleb sooja vett ja lausa eeldab seda jne. seitsme aastaga õppis asjad selgeks ja nii ülejäänud elu teebki.
* geeniustel arvatakse see olevat nii 30-40%.
* seda näitajat saab suurendada, kui ei suru teda lapsena raamidesse. las ta ise valib, kas süüa kapsast kahvli käega, las teeb asju teistmoodi kui sina arvad, et võiks, kuni see pole ohtlik.
* 2.-3. eluaastal on see näitaja veel 80 tuuris. kasutage seda ära ja ärge öelge, et piima ei jooda kõrrega või et maja peab alati olema kandiline!

argipäev

2010-09-20T21:29:00.004+03:00

oli tegus päev. artur sõitis rattaga ("ma olen tsirkusekass!" hüüdis ta üle pae pargi, kui ratas toetus abikatele ja tagarehvi alt lendas killustikku.) ja mina pesin brunot.

õhtul käis artur käbiga prismas ja vahetas vanatädi piretilt saadud paberrahadest osa lego vastu. tal polnud enne paberrahu olnud ja ta käis neid kord tunnis seal ümbrikus vaatamas.